© Tekst ja pildid: Jaak Põder

Suvi on täies hoos ja järjest enam on jällegi kuulda looduse jäädvustajate väiteid, et nad teeks häid pilte, kuid ei saa, sest… Elusolendite pildistamisel on peamiseks märksõnaks teemaga tegelemise järjepidevus, sest nende huvitavam pale hakkab end fotoaparaadile avama alles siis, kui mõnd pildistamisvõimalust leides see võimalikult täielikult ammendada.

Olen tähele pannud, et ühe teemaga tegeledes paranevad pildid iga päevaga hüppeliselt. Palju annab juurde konkreetse elusolendi rutiinide tundmaõppimine – kustpoolt ligineb, kuidas mõnes olukorras käitub, mis kell, kust läheb territooriumi piir vms. Selle info põhjal paraneb järjest oskus õigemat pildistamiskohta ja –aega valida, õigemal ajal fotoaparaadi päästikule vajutada ja ka paremini kadreerida. Ja ka huvitavamat pilti teha, sest oksal istuv linnuke enam kolmandal päeval klõpsimistuhinat esile ei kutsu, et ’saaks vähemalt sellegi pildile’ – tahaks juba midagi enamat, mida tundmaõppimise käigus näinud oled.

Oma pildistamise algusaegadel mäletan, et metsas käies oli mul tihti kombeks midagi silmates klõps ära teha ja siis edasi minna. Iga asi oli uus ja põnev ja nii need pinnapealsed ’esimese päeva’ pildid sündisid – liigirohkust oli küllaga, kuid piltide omapära mitte just eriti. Igal pildistamisel lootsin, et järgmise metsatuka taga on midagi veel huvitavamat ja eelmine sündmus oli peale klõpsu juba peaaegu unustatud. Võibolla on see minu alguse paratamatus, kuid soovitan kõigil praegustel looduspildistamisega alustajatel midagi põnevat leides peale esimest klõpsu mitte edasi tormata – järgmise metsatuka taga on tavaliselt vähem kui eelmise taga.

Head süvenemist!

1. päev – ilus valgus, tiir rahulikult pesal ja unelmate taust – mida veel tahta?!

13. päev – poeg kugistab kala, mis lõpuks talle ikkagi liiga suureks osutus. See on üks paljudest hetkedest, mis tolleks ajaks oli juba tavaline.

(373)