© Tekst ja fotod: Jaak Põder
Tänapäeval on kaamerast saanud meie lugude ja juttude talletaja reisidel, peresündmuste juures, metsas – tegelikult igal pool. Kaamerast on saanud meie silmapikendus, ta on roninud telefonide sisse, mis 99% ajast meiega kaasas on, ta on tehtud kergemaks kui tikutops. Meist kõigist on ühe aastakümnega saanud justkui kirjanikud, aga meile on jäetud rääkimata, et päris igat sõna, mida sülg suhu toob, ei pea raamatusse panema.
Milline on jutustav pilt? Ideaalis on ta selline, kus ei ole arusaamiseks juurde vaja teist pilti ega taustainfo sõnalist kirjeldust. Otse loomulikult sõltub sobilikkus ka teemast. Selliste piltide näiteid on kõige lihtsam leida pildipankadest ja taolised pildid võivad olla pea alati ka pildiloo osad. Aga pildiloo pildid? Hmm, nendega on veidi keerulisem. Arvan, et igaüks meist on sirvinud mõnd fotoraamatut, kus umbes kümnendal leheküljel hakkab tunduma, et pildid kordavad ennast. Meenub, kuidas ostsin paar aastat tagasi Jim Brandenburgi raamatu ’To the Top of the World: Adventures with Arctic Wolves’ ja olin alguses päris pettunud, et raamat oli vaid 48-leheküljeline. Alles lugemisel-vaatamisel sain aru, et paksus oli just paras – pildimaterjal oli mitmekesine ja ei korranud ennast, lugu ise oli aga mõnusalt konkreetne. Mõelgem samas valguses oma fotoalbumite peale…
Üht terviklikku pildilugu kokku panna või pildistada on palju keerulisem kui üksikut pilti. Seal tuleb hoiduda nii sisu kui vormi kordamisest ja samas peab iseloomuliku talletama. Materjal peab olema mitmekesine – erinevad valgused, erinevad võttenurgad, tehnilised lahendused, soovitavalt erinevad situatsioonid ja võimalusel osalejad. Pildilugudes saab minna rohkem detailidesse, kasutada või pildistada pilte, mille mõju tekib alles teise pildi kõrval olles jne. Siin on üks ’aga’. Kui üksikpildi puhul on lugu täpselt nii hea, kui pilt, siis pildiloo puhul võib ka maailmatasemel piltidest kokku panna väga viletsa loo.
Puudutan siin veel üht pilditüüpi: see on nö konkursipilt – egot kõditav ja näitusele või muusse väga kitsasse konteksti sobiv pilt, Need konkursipildid on suurepärased portfoolio osana ja piltniku tutvustajana, kuid mitte loo jutustajana – enamus puhkudel jäetakse pildi vaatajale liiga palju kujutlusruumi, mis laseb loost kilomeetrite kaugusele kalduda. Pildiloo osaks sobivad nad mõnikord emotsioonide rõhutamiseks, kuid mitte alati, sest sellised pildid on liiga domineerivat laadi.
Kokkuvõtteks, tänapäeval on piltnikul tänu piltide ja pildistamise rohkusele tekkinud vajadus rohkem oma lugude esitlemisele mõelda. See kehtib nii ajakirja kui ka koduse sülearvuti fotokataloogi puhul. Palju sõltub pildistamisvõimalustest – osadel puhkudel töötab paremini üksik pilt, osadel puhkudel sügavuti mitme(kümne) pildiline lugu. Lõppeks on igal lool ju üks ja ainus eesmärk: et lugu köidaks vaatajat. Lähtugem siis sellest :).
Pilt, mis peaaegu räägib arusisalikukohtumise loo üksinda ära.
Keskkonnapilt, mis sobib pildiloosse sisaliku elupaika kirjeldama.
Emotsioonipilt pildiloosse rõhutamaks sisaliku armsust.
(661)
Kommentaarid