Photopointi ajaveeb. Sinu võti arvuti-, foto- ja muu digitehnika maailma

Mida püüda pildile detsembrikuus?

©Tekst ja fotod: Remo Savisaar

Kätte on jõudnud üks minu lemmikaastaaegadest – talv! Vähemalt praegusel hetkel see tõeline ning mitte nö kehv suusailm. Lund on rohkemgi, kui keegi selleks kuuks üldse oodata oleks osanud. Novembri lõpus paukunud pakane kaanetas ka enamus veekogusid.

Sellised lumeolud ning külm on loonud üsna head tingimused, et sellel kuul pöörata tähelepanu järgmisele:

Põllukanad

Valge vaiba alla mattunud maapinna tõttu muutuvad mõned tegelased looduses hõlpsamini vaadeldavateks. Üheks neist on nurmkanad, kes tegutsevad peamiselt avamaal – põldudel, niitudel, heinamaadel. Talvisel ajal võib neid aga kohata ka mõne majapidamise lähedal, kuuseheki alt varju otsimast. Metsast neid juba ei leia ning puudel nad ei turni. Nurmkanad on üsna arad, ettevaatlikud ja kiired ning neil on ka hea kaitsevärvus, mistõttu satuvad nad muudel aastaaegadel meie silma alla üpris harva.

Talvisel ajal kogunevad nurmkanad gruppidesse, sest seltsis on lõbusam ning nii on ka ohtum.

Siis, kui kaaslased lume all olevates urgudes toituvad, peab vähemalt üks lindudest vahti.

Lumistel maastikel on neid kanalisi üsna kerge avastada – mõnikord hakkavad nad silma nagu oleks lumisele põllule tekkinud mutimullahunnikud. Lumeurus olevatest nurmkanadest paistab sageli välja vaid mõne üksiku kanalise peanupp ja sedagi nii palju, et vaid silm „üle ääre“ kõõritama ulatub.

Nurmkanade pildile saamiseks tuleks varuda omajagu aega ning kannatust. Põllukanadele soovitan läheneda roomates, andes neile tublisti aega harjumiseks. Lihtsalt peale kõndida ei ole neile mõtet, samamoodi ei tööta rutakas peale roomamine. Oluline on lugeda märke, mida lumeurus olevad kanalised edastavad. Kui ikka pead närviliselt lumeurust nähtavale ilmuvad või hoopiski kaovad, siis on neil peagi minek –  seda kahjuks meist eemaldvuva äralennu näol. Andes neile aga aega harjumiseks ning püsides sellel ajal pikalt liikumatuna, taastub ka nende tavapärane rütm. Minu õnnestunud nurmkanade hiilimised on kestnud tavaliselt tund-paar, mille jooksul on kanalised minuga päris ära harjunud. Kui õnnestunud pildisessioon läbi, tuleks tänutäheks ka jalad ees tagasi roomata, et linde lumeurust mitte lendu peletada. Juhtub aga nii, et linnud siiski lendu lähevad, potsatavad nad sageli kusagil eemal taaskord lumme. Uuesti neid roomama ei soovita ma hakata, laskem neil ka olla ja olgem tänulikud selle möödunud võimaluse eest!

Valvet pidamas

Kui lumi kannab, võib nurmkanasid näha ka täies ilus

Metskitsed

Nii nagu nurmkanad, on gruppidesse kogunenud ka metskitsed, keda võib nüüd mõnel põllul või metsa serval hõlpsasti kohata. Neil on välja kujunenud ka oma meelispaigad, kus neid praktiliselt igal õhtul kohata võib. Selliste kohtade väljaselgitamisel kulub ära natuke eeltööd ja tähelepanekuid. Kui sellised kohad teada, saab juba järgmisel korral enne metskitsi kohale minna ja neid ootama jääda.

Lõputu, valge lume alla mähitud loodus loob ideaalsed tingimused minimalistlikus võtmes piltide tegemiseks. Eesmärk võiks olla mitte „loom suurelt kaadris“, vaid pigem „loom omas keskkonnas“. Ei maksa aga üllatuda, kui ootamatult võib avaneda ka võimalus „loom suurelt kaadris“ piltideks! Kes ootab ja pühendub, sellele antakse.

Piilukas läbi lumise põõsa

Minimalistlikus võtmes

Külalised põhjamaalt

Juba sügise alguses saabusid siia esimesed talikülalised urvalindude näol. Siis oli nende kohtamine puhas juhus. Nüüd, detsembri keskel, võib neid aga hõlpsasti erinevates kohtades tegutsemas leida.

Urvalinnud on vahvad ja atraktiivsed tegelased. Pealegi üsna usaldavad. Neil on karmiinpunane laup ja isaslindudel ka roosakas rinnaesine. Talveperioodil tegutsevad nad salkadena, kuhu võib kuuluda kümme- kuni sadakond lindu. Toimetavad nad peamiselt leppadel, toitudes lepakäbide seemneist. Osa seemneid pudeneb aga maha ja ega sedagi kraami raisku lasta. Nii tegutsetakse ka maapinnal. Lisaks sellele meeldivad neile veel kaseurbade seemned ja ka nõgeseväätidel võib leida neid tegutsemas. Nad on osavad, turnides peenematelgi okstel, selg sageli allapoole.

Loodusfotograafile on urvalinnud üsna kerge saak, sest inimest nad väga ei pelga. Muidugi tuleb taaskord varuda aega ja läheneda neilegi vaikselt, andes aega harjumiseks. Selliselt lähenedes võib aga ühel hetkel vaadelda neid tegutsemas juba oma käeulatuses ja kogu ilus. Olgu kaugus milline tahes, neid rõõmsameelseid linde vaadeldes on elamus garanteeritud!

Urvalinnud, toitumas lepaurbadel

Külma oli omajagu ning kohev sulejope kulus marjaks ära

Head aasta lõppu, elamusi, hoolivust ja kodusooja!

Mine lumisesse loodusess pildistama – kõige ilusama foto saad saata Sony fotokonkursile “Parim talvefoto” Snap.ee veebilehel.
Postitus meeldis?
Telli iganädalane kokkuvõte parimatest lugudest meilile
.
.

Sarnasel teemal artiklid

Kommentaarid

Samast kategooriast

Jälgi meid Facebookis

Omanda kõik fotode töötlemise tehnikad Põhjalik kursus algajaile 35 õppevideot Telli tasuta ligipääs:
.
Saad tasuta kursuse ja liitud Fotokursuse uudiskirjaga
.

Viimased kommentaarid

"Tõsi. Nii ongi. Paljud uued Nikkori torud ei sobi natuke ..."

Silver Pik, Nikon tutvustas uut AF-P Nikkor 70-300mm F4.5-5.6E ED VR täiskaader objektiivi

"See objektiiv ei sobi paljudele Nikoni kaameratele. Ken Rockwell: "It won't focus ..."

Enn, Nikon tutvustas uut AF-P Nikkor 70-300mm F4.5-5.6E ED VR täiskaader objektiivi

"NB! Loosimine on lõppenud. Random.org numbrigeneraatori tahtel osutus õnnelikuks võitjaks ..."

Andra Alt, Kasulik vidin #225: Mincova kaasaskantavad hallkaardid

"Enda omad ära pleekinud, need oleks päris mugavad :) "

Simon, Kasulik vidin #225: Mincova kaasaskantavad hallkaardid

"Kasutan tihti, praegune on veidi suuremas mõõdus. "

Mart Lilleleht, Kasulik vidin #225: Mincova kaasaskantavad hallkaardid