Photopointi ajaveeb. Sinu võti arvuti-, foto- ja muu digitehnika maailma

Intervjuu: portreefotograaf Kaupo Kikkas

Photopointi Ajaveebi intervjuude seeria avapaugu andis Sven Začek, kes eelkõige loomade pildistamisega tuntuks saanud on. Nüüd on järg inimloomade ning nende portreteerija Kaupo Kikkase käes. Tänusõnad kõigile, kes siinsamas Photopointi Ajaveebis ja ka Photopointi Facebooki lehel Kaupole küsimusi esitasid.

Loosi tahtel võitis Photopointi fotokursuse kolmanda osa “Kuidas pildistada loomi, maastikke, inimesi ja lähikaadreid“ Endrik, kes küsis küsimuse siinsamas Photopointi ajaveebis.

Intervjuu: portreefotograaf Kaupo Kikkas

Marko: Millisena näed enda tulevikku – kas plaanid olla eluaeg fotograaf? St kas on olnud kriise, mil tundub, et tegelikult võiks loobuda praegusest tööst/hobist ja teha midagi muud?

KK: Ega ma ei oska tulevikku väga ette näha, loodan, et kirg on jätkuv ja kui see on juba 10 aastat aktiivselt kestnud, küllap siis kestab edasi. Viimasel aastal olen proovinud veidi enam töid filtreerida ja panustada eelkõige nendesse alamvaldkondadesse, mida armastan ja loodetavasti ka kõige paremini oskan. Loogiline jätk sellele filtreerimisele oleks töökoormuse vähendamine, kuna viimased aastad olen väga aktiivselt tööd teinud ja vahel tunnen teatavaid “kinnijooksmise” hetki. Samas mõlgub mul alati meeles suure eeskuju Newmani lause: “Head fotograafid ei sure golfiväljakul!” Ta pidas silmas seda, et alati on nii palju ennem vaja ära teha kuni golfiväljakuni võiksid jõuda.

Marko: Kas soovitad enda lapsel karjääri/elu fotograafina? Mesinike lapsed tihtipeale ei saa mesinikeks kuna nad on näinud kui raske tööga on tegu.

KK: Ma arvan et fotograafia on kirg ja ta valib su ise, loomulikult tuleb selleks võimalus anda. Ma arvan, et iga laps on kõige õnnelikum, kui ta ise oma tee leiab. Keelud või sundimine ei ole esimene valik.

Marko: Mis on olnud su suurim eksimus? Millest soovitad fotohuvilisel kindlasti hoiduda?

KK: Ma olen palju eksimusi teinud ja küllap teen edasi ka. Eksimine ja sellest järelduste tegemine ongi mõtleva indiviidi tunnus. On eksimusi, mida saab teoreetiliste teadmistega ära hoida ja on eksimusi, mis tuleb lihtsalt läbi teha. Vaevalt, et oleks palju kasu kui ma annaksin nõu, et proovige vältida ilma aku ja mälukaardita tähtsale pildistamisele jõudmist, aga see juhtub teil üks kord ikka. Rõhk on “üks” kord.

Leo: Kas on võimalik pildistada sinu standardeile vastavat portreefotot nii, et pärast järeltöötlust üldse vaja ei ole?

KK: Arvuti on tänasel hetkel eelkõige pildi ilmutamine, ehk fotolabor, kaamerast tuleb ju välja toorprodukt. Seega minu seisukohast –  ma ei näe mingit võimalust ega ka vajadust pildistada ei portreefotot, ega ühtegi muud fotot, mida peaksin juba digikaameras lõpp-produktiks. Luban et hakkan kindlasti mingi hetk uuesti mustvalgele filmile ka pilti tegema ja me keegi ei kujutaks ju ette mustvalget fotot ilma laboriprotsessi ohjamata.

Gerry: Kolm sõna, mis kirjedab Sinu stiili?

KK: See on natuke rohkem iseloomustasmise küsimus, mida peaks tegema keegi kõrvalseisev isik. Seega vastan küsimusele palvega – äkki sa oled nii kena ja ütled kolm sõna, mis mu stiili iseloomustaks, ma oleks tagasiside eest tänulik.

Gerry: Kui Sa saaksid portreesessioonile kaasa võtta ainult ühe objektiivi, mis see oleks?

KK: Mingi aimdus peab olema, mida ma pildistama lähen ja mida soovin saavutada. Aga mu lemmikud on on 85 mm, 200 mm ja 50 mm fiksobjektiivid, nendega teen enamuse oma piltidest. Samas palun ärme unusta ära füüsikareegleid, mis iseloomustavad objektiivimoonutust.

Gerry: Palun kirjelda lühidalt oma töövoogu pärast seda kui pildistamine on lõppenud (backup, järeltöötlus jne)

KK: See töövoog on igavam kui arvata võiks. Mälukaart kaardilugejasse —> valin lehitsemise programmis välja pildid, millega jätkan tööd (Nikon View NX)—> Lähen valitud piltdega RAW konverterisse (Capture One) ja konverdin need reeglina 16 bit TIFF formaati—>Jätkan ainult kliendile üleantavate piltidega Photoshopis—>Lõpptulemusena valmib suur TIFF fail millest teen kliendile vastavalt vajadusele JPEG failid, mille värviruumi ja suuruse otsustan vastavalt tööle.  Arhiveerimiseks soetasin suhteliselt hiljuti DROBO andmemassiivi seadme, aga tegelikult oleks neid mitut vaja, hetkel opereerin ca. 18 terabaidise ruumiga, mis on kasutatav ruum RAID’is. Aga tegelikult oleks hädasti vaja tähtsaim materjal veel turvalisemalt talletada, aga see kõik maksab raha ja võtab aega. Kui sul on mõni spetsiifiline täpsustus, siis olen valmis täpsustama.

Gerry: Kui palju on Sul toorest materjali võrreldes sellega mis sa lõpuks kliendile esitled?

KK: Täiesti oleneb tööst, on töid, kus lõpptulemuseks on 1 foto ja toormaterjali 300-400 kaadrit, on vastupidi üks klõps ja see ongi see õige. Üldiselt proovin “ülepildistamist” ehk liigse materjali kuhjumist vältida, aga seda juhtub siiski.

Gerry: Kuidas Sa suhtud pildi lõikamisse?

KK: Nagu söömisesse, joomisesse ja tualetis käimisesse. See on elementaarne, et sa kadreerid oma pilti vastaalt vajadusele. Ma näen siin filosofeerimise kohta ainult pressifotos, kus pildi kadreerimisega selle sõnumit muudetakse.

Gerry: Kas ja mis on Sul täiesti untsu läinud mõne sessiooni ajal?

KK: Ma arvan, et mul on aegade jooksul enam vähem kõik asjad untsu läinud. Aga ma ei soovita oma modelliga pildistamise ajal riidu minna, seda pole mul kunagi juhtunud.

Gerry: Milline on olnud Sinu kõige meeldejäävam sessioon ja miks?

KK: Tegelikult on selliseid kõrghetki päris palju ja ma tähtsustan neid väga ja panen oma mälestuste varakambrisse. Aga toon lihtsalt viimasest aastast ühe näite, kui ma pildistasin oma Backstage projekti. Modelliks oli võrratu Diane Reeves ja sisse astus George Duke, kes selgus, et on tema lell (ilus eestikeelne sõna, eks) ja tuli pildile ja ma porteteerisin neid koos. See oli niivõrd soe ja müstilist energiat kiirgav hetk, et käisin selles säras nädal aega suu kõrvuni ringi.

Endrik: Kui palju on sellist detailselt planeeritud pildistamist ning kui tihti juhtub, et n.ö. kogemata prooviks tehtud pilt tuleb kõige paremini välja?

KK: Hea küsimus, ma nimetan neid ise “piltide vahelisteks hetkedeks” kui töötad pildistades teatud suunas ja tekib mingi ootamatu situatsioon (keegi astub uksest sisse, lind lendab aknast mööda või on lihtsalt modellil mingi mõtiskluse hetk jne.) ja pool-kogemata teed sellest pildi ja see on koheselt parim. Seda ikka juhtub ja see tõestab, et me oleme ikkagi päris tihti silmaklappidega.

Endrik: Osad kiidavad 35mm, osad 50mm ning osad 85mm objektiive portree pildistamiseks. Millel on kõige paremad võimalused?

KK: Pildista sellega, mis sulle meeldib ja mis sul olemas on. Kui ma millegipärast ütleksin, et ma pildistan 80mm objektiiviga, siis see saaks olla ainult mingis kindlas kontekstis, st. sellised väljaütlemised ei ole kunagi üheselt kohandatavad. Võibolla järgmise pildi tegin 24mm objektiiviga. Kordan veel üle asjaolu, mida ka eelnevalt mainisin – ei tohi ära unustada füüsika reegleid, mis optikat puudutab.

Endrik: Milline on üldjuhul õnnestunud piltide osakaal? Üks kümnest? Üks sajast?

KK: Kõik oleneb sellest mida sa õnnestumiseks pead. Ma arvan et piltide osakaal, mis on ok ja igati kõlblikud on päris suur, aga särava pildi tegemiseks peab kokku saama terve hulk erinevaid parameetreid, mis ei sõltu sugugi ainult fotograafist. Seega nende hulk on ikka väike.

Endrik: Kas kuulsuse tõttu on ka suurem pinge, et iga pilt peab kindlasti välja tulema ning kõik ootavad, et milline on järgmine suur pilt? Kui palju saab apsakaid lubada?

KK: See on mulle uudis, et ma kuulus olen ja kuna see on uudis, siis see pole mulle seni ka pingeid tekitanud, aga võibolla nüüd homsest hakkavad pinged tekkima. Apsakaid ei tohi kunagi lubada, aga paratamatult, selleks et oleks mõned parimad pildid peab olema väga suur hulk mitte nii häid töid

Kersti: Millal ja kuidas avastasid endas soovi fotograafiaga tegeleda?

KK: Kuna ma ei hakanud fotograafiaga väga noorelt tegelema siis on üks täiesti konkreetne punkt ja see on mul ka detailselt meeles. See oli 9. klassis kui sain kooli kõrvalt natuke tööd teha ja mul oli võimalus sellega seoses ka pilti teha ja mitte tavalise fotokaga….vaid digikaameraga!! See oli ca. 0,6 megapiksline Kodaki kaamera, maksimaalslt nii algeline kui võimalik, ma ei imestaks kui see oli üldse üks esimesi digikaameraid eestis. Aga küsimus oli asja olemuses – mu hing oli müüdud. Sellele kaamerale järgnes kohe juba esimene filmiga peegelkaamera ja nii see kõik läks.

Kersti: Kuidas sa suutsid end nii kaugele välja arendada?Kas oli rohkem põrumist kui edu?

KK: Ma kavatsen ennast veel pikki aastaid edasi arendada nii et ma olen alles teel. Ma arvan, et põrumist on ikkagi õnneks pigem vähe olnud.

Kersti: Kuidas panna end maksma fotograafide maailmas?

KK: Fotograafide maailmas pole ennast mingit põhjust maksma panna. Fotograafid on vahel nagu kurjad koerad, vahivad teineteist kõõrdis silmadega ja urisevad. Palju olulisem on ajada oma asja ja panna maksma ennast klientide maailmas.

Kersti: Kuidas kirjeldad tunnet, kui oled valmis saanud pildi, millega oled rahul?

KK: See on väga võimas tunne. Ma olengi selle tunde narkomaan.

Airika: Kuidas on saatnud Kaupo Kikkast selline edu ?

KK: See küsimus kõlab nagu see eelnev kuulsuse küsimus. Ma ei ole nii tohutut edu tähendanud, et seda mainimisväärseks pidada ja ikka eeldan, et edu on alles ees.

Kaur: Mis on sinu hinnangul kõige olulisemad faktorid läbilöömiseks (portree) või siis üldse inimestepildistajana ning kui suur osa on selles andel ja kui suur osa lihtsalt järjepideval raskel tööl?

KK: Kõigepealt natuke filosofeerime teemal läbilöömine – ma julgen väita, et Eestis ei teeni mitte ükski fotograaf portree valdkonnas sellist raha, et sellest isegi elementaarselt ära elada. Ehk kõik teevad midagi sinna juurde, kes reklaami või reportaazi vms. Stuudios tonnide kaupa laste ja perede pildistamise jätan hetkel sellest loetelust välja kuna millegipärast mul on tunne, et sa ei pidanud hetkel päris seda silmas.Nüüd teine osa ehk siis eeldused. Tõepoolest palju süstemaatilist tööd tuleb teha ja seeläbi on võimalik kogu aeg paremaks saada nii tehniliselt kui loominguliselt.  Ma arvan, et  sellist laadi fotograafi andekus seisneb teatud isikuomaduste ja ande sümbioosis. Parimad ongi need, kelles on veidi psühholoogi analüüsivõimet ja empaatiat, kunstniku vabadust, filosoofi laia käsitlust ja kõige selle kõige juures seisab ta kahe jalaga maas ja tehniliselt üsna kõrgel tasemel.

Kaur: Kas saate anda mõned näpunäited, kuidas võiks üks algaja portreteerija silma paista ja head avalikku kajastust saada, arvestades, et praegu on niivõrd palju portaale (weekend.ee vms) mis koosnevad valdavalt konveierpildistamise tulemustest?

KK: Portree suurim pluss on see, et sa elad modellide keskel – alusta vanaisast, jätka sõpradega ja kellega vaid. Proovi, et su pildid erineksid miljonitest laste- ja läbupiltidest ning proovi maailmale oma piltidega midagi jutustada. Kuidas portreepiltidega raha teenima hakata, seda ma ausalt öelda ei oska, aga ma tean mitmeid harrastusfotograafe, kes on saanud puhtalt Flickri konto piltide järgi tööpakkumisi.

Heli: Kuidas saab tõelise portreefoto?

KK: Siis peaks ennem leppima kokku mõistetes, mis on tõeline. Ma arvan, et iga foto, mida sa vaatad on tõeline.

Kärt: Kuidas Teie olete lahendanud enda töös intelektuaalse omandi probleemi, kas te teete kõigi portreteeritavatega  (töö tellijatega) vastava sisulise kirjaliku lepingu? Kas Teil on mõni selle teemaline näpunäide, mille vastu ei tohi kunagi eksida?

KK: Siin peaks ka natuke konkreetsemaks minema, milles Sinu jaoks see omandi probleem seisneb. Kas fotograafi vaatenurgast, et modell sinu tehtud pilti ebaõiglaselt kuskil kasutab või hoopis modelli vaatenurgast, et sa oled talle mingil moel liiga teinud?  Võiksid veidi täpsustada, milles su mure seisneb, siis oskan ehk konkreetsemalt vastata, aga üldiselt intellektuaalne omand ja õigusküsimused pole mu tugevaim külg ja rohkem juristide rida.

Kärt: Palun rääkige oma senise karjääri ja õpingute kõige suuremast õppetunnist (ei pea valus õppetund olema)

KK: See küsimus võttis mind kõige pikemalt mõtisklema, toon ühe õppetunni, mis on positiivne ja mille ideest võiks ehk kasu olla. Arvatavasti kõik alustavad fotograafid vaatavad tohututes kogustes internetis teiste fotograafide pilte, loovad endale eeskujusid ja mõtlevad: “Millal mina küll selliseid pilte tegema hakkan.” Aga ühel hetkel avastad, et pildid, mida peaaegu ikoonilisteks oled pidanud on muutunud loomulikuks ja mõistetavaks. Kindlati ei ole see mingi kindel ajahetk või murdepunkt, aga ühel hetkel see juhtub. Aga mis on selle jutu mõte – ühel hetkel asetuvad asjad ise paigale ja see on justkui mingi lävepakk, kust edasi oled oma tegemistes oluliselt vabam ja tunnetad, et tehniline arsenal ei ole mingi eesmärk omaette, see on siiski vaid vahend oma eesmärgini jõudmiseks. Loomulikult on alati uusi tehnilisi nõkse ja häid ideid, mida austava või kadeda pilguga vaatama jääd, see on normaalne :)

Kärt: Kes on fotograafidest Teile eeskujuks?

KK: Üldiselt sellised isikustatud “ebajumalad” pole väga minu stiil, aga mul on väga palju nö. lemmikfotograafe. Loen siin lihtsalt siis mõned erinevad nimed ette, järjekord pole oluline. Ansel Adams, Arnold Newman,Platon, Erwin Olaf, Tim Wallace, Marco Grob, Tim Flach, Vincent Munier ja paljud paljud teised.

Postitus meeldis?
Telli iganädalane kokkuvõte parimatest lugudest meilile
.
.

Sarnasel teemal artiklid

Kommentaarid

Samast kategooriast

Jälgi meid Facebookis

Omanda kõik fotode töötlemise tehnikad Põhjalik kursus algajaile 35 õppevideot Telli tasuta ligipääs:
.
Saad tasuta kursuse ja liitud Fotokursuse uudiskirjaga
.

Viimased kommentaarid

"NB! Loosimine on lõppenud. Random.org numbrigeneraator valis küsimusele vastajate hulgast ..."

Andra Alt, Kasulik vidin #213: Omega punutud helikaabel 3,5mm

"Telefoni autoraadioga ja telefoni välise kõlariga ühendamisks sobiks punane hästi! "

Johan Prantsus, Kasulik vidin #213: Omega punutud helikaabel 3,5mm

"Sain eelmise aasta lõpul seda riistapuud katsetada - 645Z kere ..."

tungal, See Pentax 645Z keskformaatkaamera võib olla just sinu kasutuses

"Telefoni ühendaks kõlariga "

Janna, Kasulik vidin #213: Omega punutud helikaabel 3,5mm

"Telefoni ühendaks kõlariga. Sinine meeldiks. "

Andres, Kasulik vidin #213: Omega punutud helikaabel 3,5mm