(keskmine hinne: 4.88)
Loading...
Teoreetiliselt võib täitsa nii olla, et järgnev tõde tuleb paljudele inimestele üllatusena – kõik asjad siin ilmas ei olegi ühesuguse kvaliteediga, mõni on parem ja mõni halvem ja mõni veel eriti halb. Või eriti hea.Sama tõdemus kehtib ka objektiivide kohta.
Kui nüüd esimene üllatus möödas, siis äkki veel suurema üllatusena tuleb see, et ka üks ja sama objektiiv produtseerib erineva kvaliteediga pilti tingituna avast ja fookuskaugusest (ja loomulikult veel sajast muust faktorist, millede hulgas üks olulisim on see, kes kaamerat käes hoiab). Aga kõik ei ole veel kadunud. Kui oled valmis endale selgeks tegema mõned ilusad mõisted, siis siit see tuleb.
Sweet Spot
Sellist ava ja fookuskauguse kombinatsiooni, mille juures objektiiv suudab kujutise kõige teravamalt jäädvustada nimetatakse ühes laialt levinud võõrkeeles sweet spot’iks. Nii et üks õige magus asi. Lühidalt öeldes on oma objektiivi magusate seadete kindlaks tegemiseks on üheks võimaluseks katse-eksitus meetod. Ehket võtad kenasti statiivi, sätid kaamera sinna peale ja kukud kõikide erinevate avade juures pilti klõpsutama. Kui tegu on suumobjektiiviga, siis on lisaks avanumbrile oluline ka fookuskaugus. Nii et kombinatsioonide arv võib päris suur olla. Pärast laed need pildid arvutisse ja vahid silm punnis piksleid kuni ongi selge milliste seadete juures on tulemus teravaim.
Sweet spot’ist saab täiendavalt lugeda näiteks siit:
digital-photography-school.com/blog/find-your-lens-sweet-spot
www.digital-shot.com/50226711/find_your_lens_sweet_spot
news.deviantart.com/article/40811
MTF
Teiseks variandiks on usaldada laboratoorsemaid mõõtmisi ning otsida kusagilt välja oma objektiivi MTF väärtused erinevate sätete juures. Küsite, et misasi? MTF on selline tore asi, nagu Modulation Transfer Function. Kõlab keeruliselt, kas pole? Minu arust ka. Kes soovib selle asja sügavamasse hingeellu süüvida, siis palun:
www.bobatkins.com/photography/technical/mtf/mtf1
www.luminous-landscape.com/tutorials/understanding-mtf
www.luminous-landscape.com/tutorials/lens-contrast
www.normankoren.com/Tutorials/MTF
www.sigmafoto.ee/lens/icon/mtf
fotogenetic.dearingfilm.com/how_to_choose_a_lens
www.imatest.com/docs/sfr_MTFplot
Lugemist mitmeks õhtuks ;-). Ka paljud tootjad avaldavad enda toodetud objektiivide kohta kohe ka MTF graafikud (kahjuks Pentax nende hulka ei kuulu), näiteks: Canon, Nikon, Sigma. Siinkohas peab rõhutama, et erinevate tootjate graafikuid omavahel võrrelda ei maksaks, sest lähenemised on erinevad. Aga kui nii tehniliseks ei viitsi mina, siis on alati ka lihtsam tee. Mis kindlasti ei ole nii prohvessionaalne ja puha, aga eesmärk pühendab abinõu. Ja meie eesmärgiks on ju midagi uut teada saada objektiivi kohta. Konkreetselt just selle eesmärgi täitmiseks on olemas üks veidi parem koht…
Photozone’is on tubli onu Klaus (mitte segi ajada Santa Clausiga) juba raske graafikutõlgendamise töö lihtsate inimeste eest ära teinud ja testinud suurel hulgal erinevaid objektiive ning uued graafikud veidi arusaadavamal ja üldistatumal kujul Excelis valmis joonistanud. Tasub tähele panna, et ka graafikul toodud ühikud on hoopis teised. Kui traditsioonilisel MTF graafikul on mõõtühikus lp/mm (joone paare millimeetri kohta), siis photozone.de metodoloogia järgi on mõõtühikus LW/PH (joone paksus pildi kõrguse kohta) Lisaks MTF mõõtmisel on sellel lehel veel terve hulk muid toredaid graafikuid ja kasuliku juttu, erinevate objektiividega tehtud näidispilte jne, nii et tasub seda lehte uurida.
Siinkohas pöörame meie tähelepanu ainult photozone.de lehel esitatud MTF graafikutele. Tavaliselt asuvad need vastava objektiivi ülevaate teisel leheküljel, kohe pärast vinjeteerumisalast arutelu.
Et asi lihtsamini arusaadav oleks, teen seda enda kolme põhiobjektiivi näitel: Sigma AF 10-20mm f/4-5.6 EX DC 30.49€, Sigma AF 17-70mm f/2.8-4.5 DC 1006.49€ ja ”Pentax € SDM”]. Esmalt tuleb üle korrata ka photozone.de lehel alati toodud hoiatus – tulemused on numbrilisel kujul omavahel 1:1 võrreldavad ainult sama tootja piires.
Aga nüüd asja juurde – mida uut ja huvitavat ja tarka saab nendest graafikutest välja lugeda.
Selle objektiiviga on selline huvitav asi, et kaadri keskel on maksimumilähedane sooritus juba maksimaalselt lahtise ava korral. Ja seda sisuliselt kogu suumi ulatuses. See ei olegi nii tavaline juhtum. Äärealadega lood päris samamoodi ei ole, 10 mm juures saavutatakse optimaalne ava vahemikus f/5.6 – f/8. Kui päris nurka piiluma minna, siis alla f/8 pole seal eriti midagi vaadata. Ka teised fookuskaugused näitavad sama trendi, kuigi keskosa vaadates jäävad absoluutskaalas veidi alla, sinna hea ja väga hea piirimaile. Seevastu on 14 mm juures äärealade väärtused päris head juba ka lahtise ava korra.
Seega kui sooviks on keskmiselt ühtlaselt terav kaader, tuleb lainurgast mõned millimeetrid ohverdada ja ava stopi jagu koomale keerata. Kui piisab teravast keskosast, siis võib ka südamerahuga lahtise ava ja 10 mm fookuskauguse juures klõpsutada. Sest ega nii ekstreemset lainurka pakkuvalt torult igas nurgas tippteravust ei eeldagi.
17 mm juures saab järeldada, et lainurgaks on tegu üsna korraliku objektiiviga – juba maksimaalselt lahtise avaga (f/2.8) on teravus kaadri keskel igati arvestatav ning saavutab maksimumi f/5.6 juures. Servapoole jääv ala nii hea ei ole ning jätkab tõusu kuni f/8-ni. Nurgad on veelgi kehvemad. Kuid siiski on objektiiv 17 mm juures kasutatav ka päris lahtisena, kui teravust veidi rohkem taga ajada, siis paari stopi võrra koomale keeratuna on kõik mured murtud.
35 mm juures saavutab see objektiiv oma sweet spot’i. Juba täislahtisest avast alates on keskosa kui servaala teravus korralik, tipp saavutatakse f/8 juures.
70 mm juures on küll üldine tase veidi langenud (kui 35 mm tulemustega võrrelda) kuid midagi hullu pole – kui kasvõi ühe stopi võrra ava kinni keerata, saab pilti juba südamerahuga teha.
50 mm juures on kaadri keskel teravus suurepärane läbi kogu avavahemiku. Ääred ja nurgad saavutavad maksimumi f/5.6 juures, kuid näitavad ka f/2.8 juures väga head kvaliteeti.
90 ja 135 mm juures on maksimaalselt lahtine ava veidi kehvem kui võiks, seda eriti äärealadel. Kuid juba f/4 peal pole eriti halbu sõnu ütelda ning sweet spot saavutakse f/5.6 juures. Seega ilmneb valge objektiivi eelis igal sammul.
MTFi tõlgendus
Järelduseks ülaltoodud objektiivide kohta saab öelda, et Sigma 10-20mm on täitsa korralik ülilainurk, mille magus ala vähemalt kaadri keskosas algab maksimaalselt lahtisest avast. Äärealade kvaliteet paraneb paari stopi võrra kinnisema avaga.
Magusaim pilt ongi paari stopi võrra koomale keeratud ja veidi sisse suumitud fookuskauguse korral. Aga ka 10mm juures on pilt igati korralik. Sigma 17-70mm puhul on tegu täiesti arvestatava kvaliteediga suumobjektiiviga, mis näitab head kvaliteeti täiesti lahtise ava juures ning suurepärast kvaliteeti ühe-kahe stopi võrra koomale keeratuna. Magusaimaks on 35 mm fookuskaugus kõikide avade puhul, parim kvaliteet saavutatakse f/8 juures.
Pentax 50-135 mm näitab üldiselt üksjagu kõrgemaid tulemusi kui Sigma objektiivid ning seda lahtisema ava juures, sweet spot’iks on f/5.6. Nii et kui on vaja pildistada alates 50 mm vahemikus, siis tasub igal juhul valida just Pentaxi objektiiv.
Kui võrrelda neid objektiive Pentaxile sobivate teiste objektiividega, siis on tegu täiesti tugevate kandidaatidega, tulemus julgelt üle keskmise. Ei saa loomulikult võrrelda Limited seeria fiksobjektiividega, kuid kit-objektiivid ja kõiksugused pimedad (tele)suumid jäävad kaugele maha.
Kokkuvõtteks
Igasugused mõõtmised on toredad asjad. Aga kuidas mõõta pildi vaatamisega kaasnevat emotsiooni? Keerulisevõitu. Nii on see ka tegelikult mõõdetavate väärtuste puhul – see, mida pikslitasandil näha on, ei ole pilti tervikuna vaadates sageli eriti märgata, siin ei tooda vastuseid kandikul kätte. Eks oskus selliseid detaile näha tuleb kogemusega ja kogemus tuleb ainult pilti tehes ja tehtut vaadates ning analüüsides. Loomulikult mingi kogus teravust võiks ju igal pildil ikka alati olla, kui just eesmärgiks pole udust pilti teha olnud, kuid seda meeleheitlikult taga ajada ka ei tasu ning siis kõigile jutustada, et krt, mul on kit-obje ja sellepärast ongi mul nii kehvad pildid, aga siis kui uue objektiivi ostan, siis… siis tuleb ainult puhast taevamannat. Jeah, right…
Nii et MTF puhul on näitajaga, mis teoreetiliselt annab infi objektiivi poolt joonistatava kujutisi teravuse kohta, kuid ei tohi unustada, et see on vaid üks objektiivi omadustest. Sageli on palju tähtsamaks kontrast, värviedastus, bokeh (kuigi ka seda saab MTF kõverate järgi hinnata), vinjeteerumine, pildimoonutus; loomulikult ka konstruktsioon ja kasutusmugavus. Paljud eespool loetletud omadused on ka mõõdetavad, aga paljud jälle ei ole. Nii et baseerudes ainult MTF testi tulemustele objektiivi valikul on muidugi selgelt tobedus, kuid teatud otsustusabi see muidugi annab.
Palju olulisemaks on (vähemalt minu jaoks), et see näitaja annab võimaluse olemasoleva objektiivi puhul paremini tundma õppida selle piire. Ehket kui eesmärgiks on üliterav pilt, siis ei maksa kehva MTF skooriga fookuskauguse ja ava kombinatsiooni valida vaid pigem katsuda tabada sweet spot’i. Mis muidugi ei tähenda, et teistes oludes samade näitajaga piisavalt pädevat pilti teha ei saaks vms. Nii et teravus on oluline, kuid mitte absoluutne kvaliteedi näitaja ja jääda ülihea MTF skooriga objektiivilt ootama ikka ja ainult teravaid pilte on selge narrus. Sest suure tõenäosusega väristab fotograaf ise neist juba suure hulga uduseks, olgu MTF või ziljon ;-)
Lõpetuseks pentaxistidele rõõmustamiseks ka ikka midagi – mitmetel Pentaxi digipeeglites (nagu näiteks K10D ja K20D) olemas seadetes (Custom settings->Program line) selline salapärane asi nagu MTF priority. Väljavõte K10D manuaalist (lk 145): “MTF prioriteet on automaatne säriporgramm, mis üritab valida parima ava antud objektiivi jaoks. Toimib kõige paremini DA, D FA, FA ning Fa J objektiividega“. Nii et valida seal seadeteks MTF ja samas Custom settings’ite menüüs Green button’i vajutamise mõjuks panna Program Line, siis peaks teoorias kaamera suutma Pentaxi enda objektiivide puhul valida sobivad avaparameetrid lähtuvalt objektiivide võimekusest. Ilmselt eriti kasulik asi selliste objektiivide puhul, millel erinevused on suuremad ja muutused järsud. Ühe stopi võrra ava muutes võib sellisel juhul pildikvaliteet muutuda tuntavalt paremaks.
Kokkuvõtte kokkuvõtteks
Kui kogu eelnev jutt tundus ikkagi liiga keeruline ja päris täpselt teemat ei tabanud, siis on üks üldine reegel, mis tasub meelde jätta. Sweet spot (ükskõik kui hea või halb see konkreetsel objektiivil absoluutskaalas on) on reeglina mistahes objektiivil ava 2-3 stopi võrra kinni keerates. Nii et f/4 objektiivi puhul f/8-f/11 kandis, f/2.8 objektiivi puhul f/5.6-f/8 juures jne. Mida kvaliteetsem objektiiv, seda lahtisema avaga saab teravat pilti. Suumobjektiivi puhul kipuvad kehvema kvaliteediga olema mõlemad otsad, tele ots pigem rohkem kui vähem. Seda eriti suure suumiulatusega objektiivide puhul, mõnel juhul on 50 mm ja rohkemgi pikemast otsast sisuliselt kasutuskõlbmatu.
Umbestäpselt selline lähenemine on alati kindlapeale minek. Ning ühtlasi argument võimalikult valgete (ja kvaliteetsete) objektiivide ostmiseks, sest seda lahtisema avaga suurepärane teravus saavutatakse. Seega hoidu äärmustest – seda nii ava, fookuskauguse (eriti tele-otsas) kui ka kaadri serva mõttes, ning kõik on hästi. Kui just fotograaf alt ei vea…
(875)
Kommentaarid