© Tekst ja fotod: Sven Začek

Alles möödunud sajandil kandsid vilja inimese püüdlused lennata lindudena üle metsade, järvede ja linnade. Peagi sai võimalikuks lennata üle tervete mandrite ja ka maailmajagude. Praegusel ajal pole probleemiks isegi ümbermaailma lendamine ilma ühegi vahepeatuseta. Lendama ei õppinud inimene mitte omal jõul, vaid ehitas selleks abivahendid.

Fotograafia oli lennunduse sündides juba oma lapsekingad ära kulutanud ja sammus kindlal meelel teismeeas. Lennunduse sünniga avanes fotograafidele uus, senitundmatu võttenurk. Võimalus vaadata maailma lindude silme läbi.

Praegusel ajal on täiesti tavaline, et reisilennukis reisijad läbi akna pilvi ja päikeseloojanguid pildistavad. Õhkutõusu ja maandumise ajal on aga keelatud igasuguste elektriliste vahendite kasutamine, mis paneb lukku just kõige põnevama aja. Põnevama selle poolest, et ka maastik on näha. Kõrgetel reisilennuki kõrgustel seda aga ei paista ja ainsaks pildistusobjektiks on pilved ja taevas värvid. Mis võivad ka huvitavad olla, kuid tavaliselt rikub siiski pildi must lennukiklaas. Või tikuvad lisaklaasi ja objektiivi klaasi vahelt sisse imelikud peegeldused ja läiked.

Tegelikult ei tehtagi aerofotosid üldse reislennukitest. Need ju lendavad oma marsruudi ja ajakava kohaselt ning niimoodi on pildistamisvõimalused piiratud. Aerofoto tegemiseks tuleks laenutada lennuk või siis paluda mõnel oma sõbral ennast ülevaatuslennule kaasa võtta. Kui selliste kohustustega sõpru muidugi leidub. Väiksed lennukid on hästi manööverdatavad, neil saab akna lahti teha ja paluda piloodil täpselt soovitud paika lennata ja siis seal kasvõi tiirutada, et soovitud pilt mälukaardile või filmile talletada. Paljude linnade lähedal pakutakse suvisel ajal turistidele teenust linna lennukist vaadata. See võimalus on algatuseks väga hea, et saada üldse aimu kas aerofotos mingi võlu ka sees on. Või hakkab lennuki kaldumise ja raputamise peale kõht tõrkuma ning palub maandumist. Kurb oleks ju seda avastada kaheks tunniks laenutatud lennuki pardal esimese kümne minuti jooksul. Lendamine väikelennukiga ja suure sadadele reisijatele ehitatud õhulaevaga on täiesti erinev. „Turistikas“ on lisaks kõigele ka odavam viis saada aimu, mis ülevalt paistab ja mis on jäädvustamist väärt.

Kui logistikaprobleemid lahendatud, siis jääb üle läbi hammustada fototehnilistest küsimustest. Kui nii öelda standardseid, maapinnalt jäädvustatavaid maastikupilte tehakse tavaliselt väikeste avadega F8-F16, selleks, et esiplaan ja tagaplaan mõlemad teravaks saada, siis lennukilt alla vaadates on kõik justkui üks ühtlane tasapind. Ka Otepää künklikud kuppelmaasikud näivad kui lahtirullitud vahva mustriga elutoa vaibad. Seepärast pole vajadust ka suurele teravussügavusele. Teiseks, annaks näiteks F11 niivõrd aeglase säriaja, et plärisev ja värisev väikelennuk ei lubaks ühtegi teravat kaadrit. Õnneks pole aga kinnisele avale vajadustki ja nii saab piirduda avade F4-F5,6’ga. Muidugi kui tahta kaadrisse võtta ka pilveribasid ja ikkagi säilitada teravussügavust, tuleb ikka ava natuke koomale keerata.

Talv on aerofotode tegemiseks natuke nukker aeg, sest siis ei saa lennukiakent lahti teha, ükski piloot ei ole nõus miinuskraade oma kokpiti laskma. Kuid talvel võib just teha proovi kas ülevalt vaatamine üldse meeldiv on ja harjutada kätt läbi klaasi pildistamisega. Väikelennukite klaasid on tavaliselt õnneks ka puhtamad.

(417)