Veetilk objektiivis on iga fotohuvilise õudusunenägu. See ei pruugi aga üldsegi nõndamoodi olla.

New Yorgis asuvas Rensselaeri polütehnilises instituudis on näiteks mitmeid teadlasi, kellel selliseid objektiive ei olegi, millede sees ei oleks vähemalt ühte veetilka. Neil on veetilk nii objektiivis kui ka objektiiviks.

Nimelt on sealsed teadlased välja töötanud objektiivi, mille konstruktsioonis on üks veetilk. Ühes grupis. Veetilga pinda vormitakse fookuskauguse ning teravuse muutmiseks helilainetega. Selline objektiiv võiks tulevikus huvi pakkuda näiteks mobiiltelefonide, pisikeste kaamerate või meditsiinioptika tootjatele.

Traditsioonilised objektiivid koosnevad mitmest, klaasist või plastikust valmistatud läätsest, mida fookuskauguse ning teravuse muutmiseks tuleb kaamera ja teineteise suhtes mehaaniliselt liigutada.

Selline ehitus tingib kaks kitsaskohta: esiteks on sellised paljude elementidega objektiivid suured ja rasked. Teiseks – kuna läätsi objektiivi sees on  teravustamisel vaja mehaaniliselt liigutada – on teravustamise kiirus piiratud.

Rensselaeri polütehnilises instituudis välja töötatud objektiivi kereks on kahe millimeetrise läbimõõduga teflonsilinder. Selle sisse on surutud vedelik. Nii tihedalt, et vesi silindri kahest otsast veidi välja kummub ning kumerläätsele iseloomuliku pinna kuju moodustab.

Teflonkambri külje peale rõhukindlasse kambrikesse on kinnitatud kõlar. See väljastab helisid vahemikus 50-160 Hz. Helilainete mõjul muutub vedeliku pinna kuju. Nii on sarnaselt inimese silmale (aga mitmeid kordi kiiremini) võimalik läbi tilga paistvat kujutist teravustada.

Vedelikust valmistatud läätsedega objektiivid ei ole tegelikult mitte midagi uut. Firma nimega Varioptic on välja töötanud mitmed sellised lahendused. Rensselaeri instituudis välja töötatud tehnoloogia eeliseks seniste ees on aga mitmeid kordi väiksem energiatarbimine.

Objektiivi enese üliväiksed mõõtmed eeldavad selle kasutamist proportsionaalselt sama väikeses seadmes. Seetõttu on vaja, et sellise optika töös hoidmiseks kuluv energia oleks samuti võimalikult väike.

Senistes prototüüpides kasutati vedeliku pinna muutmiseks helilainete asemel elektrivoolu. Projekti juhtiva teadlase, Rensselaeri instituudi professori Amir Hirsa sõnul kulub selleks kümneid või sadasid volte samas kui tema välja töötatud objektiivile piisab ainult paarist millivoldist.

Läbi viidud testides pildistas Hirsa kaameraga – millel ees tema enda valmistatud vedelikust läätsega objektiiv – 250 erineva teravusega kaadrit sekundis. Arvatavasti ei toimu pildistamine uue objektiiviga nii, nagu olema harjunud – nimelt muutub helilainete mõjul vedeliku pind kiirelt ning kogu aeg.

Kaamera peaks Hirsa sõnul praeguses arendusfaasis oleva objektiivi puhul pildistama mitukümend kaadrit sekundis ning siis nende seast automaatselt selle kõige teravama välja valima.

Uued vedelikutorud on hetkel muidugi alles lapsekingades. Praegu on üheks probleemiks kehv lahutusvõime, mida teadlased püüavad parandada uute vedelike kasutuselevõtuga. Siiski olevat juba mitmed elektroonikatootjad – nende hulgas Philips – uue tehnoloogia suhtes elavat huvi üles näidanud.

Veetilk muutmas oma kuju ja asetust iga nelja millisekundi järel

(230)