Photopointi ajaveeb. Sinu võti arvuti-, foto- ja muu digitehnika maailma

Karbist välja: Panasonic Lumix S1 hübriidkaamera

Uusi kaamerasüsteeme ei tule just iga päev. Ega ka iga aasta. Eelmise kuue kuu jooksul tuli neid aga koguni kolm. See anomaalia hakkas pihta sügisel, kui Photopointi jõudis Canon EOS R süsteemi esimene aparaat, seejärel kohe Nikon Z6 ja nüüd, mõned kuud hiljem kõige krooniks Panasonic Lumix S1.

Staažikamad Photopointi blogi lugejad mäletavad kindlasti, et just Panasonic oli see hereetik, kes 2008. aastal Olympusega kampa lüües kogu selle hübriidkaameranduse algatas ja nõnda suurtele kaameratootjatele auku kaevama hakkas. Seega on ehk mõneti ootuspäranegi, et just Panasonic nüüd Sony, Nikoni ja Canoniga täiskaadersensorite tandril mõõtu võtma hakkab. Kes siis veel.

Panasonic on aga seda asja veel eriti kavalalt ajanud. Ta on oma S1 ja S1R hübriidkaameratest voolinud preemiumklassi aparaadid, mille kõrval konkurentide pakutav tundub nagu ilmetu kulumaterjal. Kui Sony, Canon ja Nikon on nagu Volkswagen, siis Panasonic S seeria on nagu Mercedes. Või võtame analoogia pisut lähemalt: Kui Sony, Canon ja Nikon on nagu Sony, Canon ja Nikon, siis Panasonic on nagu Leica!

Vaadake esiteks kasvõi seda karpi, mis tegelikult polegi nagu karp vaid pigem nagu mingi kohver:

Tegelikult on Panasonic valmis teinud kaks täiskaadersensoriga kaamerat korraga. Panasonic Lumix S1 ja Panasonic Lumix S1R. Siin artiklis võtan karbist välja Panasonic S1 kaamera, kuid peatume enne natukeseks, et täpselt välja selgitada nende kahe kaamera erinevused. Erinevusi pole palju, kuid just video salvestamise osas on need erinevused kinni olulistes nüanssides. Kohe selgitan.

S1 ja S1R kaamerate peamiseks erinevuseks on pildisensor. Kallima hinnaga Lumix S1R kaameral on ilma madalpääsfiltrita 47.3 MP (36mm x 24mm) sensor, mille ISO vahemik on 100 – 25600 (võimendusega kuni 51200). Pisut soodsamal Lumix S1 kaameral on aga 24.2 MP (35.6mm x 23.8mm) sensor ISO vahemikuga 100 – 51200 (võimendusega kuni 204800). See on lihtne.

Lumix S1 kaamera on küll soodsam, kuid mitmete omaduste tõttu paremini sobiv videotööks. Neid omadusi on kolm: videokvaliteet, äralõikefaktor ja salvestusaeg.

Videokvaliteet. Panasonic S1R 4K videokvaliteedi laeks on 4:2:0 8-bit. Panasonic S1 kaamera salvestab aga läbi HDMI 4:2:2 10-bit videot. Pole paha. Selliselt on Panasonic Lumix S1 juba hetkel kõige kvaliteetsemat videot filmiv täiskaadersensoriga hübriidkaamera! Aga veel paremaks läheb, sest 2019. aasta juunikuus lubatud (tasulise) tarkvarauuendusega peaks S1 olema suuteline salvestama 4:2:2 10-bit videot juba kaamera XQD mälukaardile. HDMI kaudu välisele andmekandjale peaks aga uuendatud tarkvara abil saama salvestada juba 4:2:2 10-bit V-Log pildiprofiiliga videot.

Äralõikefaktor. S1 ja S1R erinevad teineteisest ka veel videorežiimi äralõikefaktori poolest. Äralõikefaktor tähendab, et videot salvestab mitte kogu sensori pind, vaid selle keskosa. Tulemus: objektiivi vaatenurk muutub väiksemaks. Filmida ei saa enam laia 24mm fookuskaugusele vastava vaatenurgaga vaid vastavalt äralõikefaktorile kitsama vaatenurgaga.

Panasonic S1R kaameral on kõikides videorežiimides väike 1.09x äralõikefaktor. See tähendab, et 24mm fookuskaugus muutuks justkui 26,16 mm fookuskauguseks.

Panasonic S1 hübriidkaameral on äralõikefaktor 4K 50/60p videorežiimis (samuti tegelikult kiire kaadrisagedusega Full HD 180fps režiimis). See on päris tugev äralõige: 1,5x vastab APS-C sensori suurusele alale ehk siis 24mm fookuskaugus muutub sama kitsaks nagu oleks kaamera ees 36mm fookuskaugusega objektiiv. 4K 25/30p režiimides, samamoodi Full HD 25/50 fps režiimides S1 kaameral aga enam äralõikefaktorit pole. 24mm fookuskaugus on 24mm vastava laiusega.

Salvestusaeg. Kolmandaks erinevuseks videosalvestamise režiimil on salvestusaeg. Panasonic Lumix S1R kaamera salvestab 4K 50/60p videot 15 minutit järjest. S1 kaameraga saab aga sama videot salvestada 30 minutit järjest. 4K 25p video filmimisel pole Panasonic Lumix S1 kaameral aga üldse mitte mingit salvestuslimiiti. Peale mälukaardi mahutavuse muidugi.

Lisaks on videograaafid kindlasti huvitatuid Panasonicu lubadusest teha valmis 2019 aasta jooksul tarkvarauuendus mis teeks võimalikuks VLOG pildiprofiiliga salvestamise, 4:2:2 10-bit 4K 30p/20p video salvestamise kaamerasiseselt ja 4:2:2 10-bit 60p/50p video salvestamise hdmi kaudu.

 

Kõik ülejäänud omadused peale ülal käsitletud sensori ja videosalvestuse nüansside on S1 ja S1R kaameratel identsed. Seega võiks üldistatult öelda, et Panasonic S1R kaamera sobib rohkem maastiku- ja stuudiofotografidele, kes videosse väga kirglikult ei suhtu ja kelle jaoks on oluline suurte megapikslitega detailne ja laia dünaamilise ulatusega foto. S1 kaamera on aga pigem sobilik neile, kellel on vaja pildistada kiiremaid liikumisi (parem mürataluvus) ning filmida tippkvaliteediga videot.

 

Tehniline keerukus lahti seletatud, läheme nüüd karbist välja võtmise juurde. Väliselt premium on seestpoolt juba tavalisem. Kasutusjuhendid, lisatarvikud ja objektiiv on eraldi õhukestesse karpidesse pakendatud. Kaamera ise aga musta tekstiili sees.

 

Lisatarvikuid on päris palju, samuti on olemas kaks põhjalikku kasutusjuhendit: üks inglise ja teine eesti keeles.

 

Karbis on: objektiivi päikesevarjuk, 24-105mm f/4 objektiiv, kaamerarihm, Panasonic Lumix S1 hübriidkaamera, EU toitekaabel, UK toitekaabel, USB-C – USB Type A 3.0 kaabel, USB-C – USB-C kaabel, laadimisadapter, DMW-BLJ31 liitiumaku, laadija, kaablistopper, inglise- ja eestikeelne põhjalik kasutusjuhend.

 

See on suur kaamera. Suur ja raske. tegelikult on peaaegu kõik selle kaamera juures ülemõõduline: korpus ise, LCD-ekraan, pildiotsija okulaar, aku, ekstralai kaamerarihm… Tundub, nagu ei hoiaks käes mitte täiskaadersensoriga vaid keskformaatsensoriga hübriidkaamerat. Sellepärast paningi võrdluseks S1 kõrvale Fujifilm GFX 50S keskformaatkaamera:

 

Vasakul Fujifilm GFX 50S keskformaatkaamera, paremal täiskaadersensoriga Panasonic Lumix S1. Muidugi on keskformaatkaamera siiski suurem, kuid ega neil nüüd väga palju vahet polegi. Vähemalt tunnetuslikult mitte.

Miks siis Panasonic S1 korpus nii suur on? Lisaks käsitlemismugavusele on siin ilmselt veel teisigi põhjuseid. Näiteks S1 sensoripõhine värinastabilisaator. Suure täiskaadersensori stabiliseerimine nii, et tõhusus oleks sarnaselt väiksema sensoriga kaameratele vähemalt 5 EV astet on keeruline. Selline konstruktsioon võtabki kaamera sees palju ruumi.

Kvaliteetne videosalvestus koos värinastabilisaatoritega kütab aga sensori ja kaamera sisemuse kuumaks – mida väiksem see kaamera sisemus on, seda kuumemaks muutub. Seega aitab suurem korpus salvestamisel ja stabiliseerimisel tekkinud kuumust hajutada. Just Lumix S1 korpuse mõõtmed võivad olla võtmekohaks, mis on võimaldanud Panasonicul valmistada parema stabilisaatori ja videosalvestusega hübriidkaamera.

 

Panasonic S1 üldine disain, materjalid, juhtnuppude ja ketaste loogika on lähedalt seotud Panasonicu seni kõige professionaalsema hübriidkaameraga Lumix DC-G9. S1 juures on G9 juhtnuppude süsteemi edasi arendatud, lisades joysticki ja mitmeid mugavalt kasutatavaid heebleid. G9 DNA kumab aga S1 kaamerat vaadates läbi – ja see on hea, sest G9 kaamerat karbist välja võttes nimetasin selle üheks ergonoomilisemaks hübriidkaameraks üldse.

 

Uus kaamerasüsteem vajab uut objektiivikinnitust ehk bajonetti. Kui näiteks Canon ja NIkon arendasid oma täiskaadersensoriga hübriidkaameratele oma kulu ja kirjadega uued bajonetid, millele nad nüüd ise kibekiiresti erinevaid objektiive vorbivad, siis Panasonic on toimetanud siingi üsna arukalt. S1 ja S1R kaamerad on nimelt kasutusele võtnud Leica poolt kolm aastat tagasi välja töötatud ja Leica SL kaameras kasutatava L bajoneti.

 

Nagu uute kaamerasüsteemide puhul ikka, on ka Panasonic S-seeria hübriididel praegu veel väga vähe objektiive. Koos esimeste kaameratega on Panasonic ise valmis teinud kolm: Lumix S Pro 50mm F1.4 fiksobjektiiv, Lumix S Pro 70-200 F4 OIS telesuum ja siin postituses komplektobjektiiviks olev Lumix S 24-105mm F4 Macro OIS. Neid näed ka ülal Panasonicu tootefotol.

 

Kuna L-bajonett on Leica loodud ja juba kasutusel Leica SL kaameraseerias, siis on ka Leica ise juba päris mitu sellist objektiivi valmis teha jõudnud. Kõiki hetkel Leica valikus olevaid L-kinnitusega objektiive näed ülal tootefotodel. Seal on kolm suumobjektiivi ja viis erinevat valgusjõulist fiksobjektiivi. Kõik need on aga Leicale omaselt väga soolaste hindadega. 16-35mm 3.5–4.5 ASPH lainurk maksab näiteks veidi enam kui 4500€. Päris valus laks varieeruva ja suhteliselt pimeda avaga lainurksuumi eest…

Kolme objektiivi ja ülehinnatud Leica klaasiga väga suurt hulka profifotograafe ei peibuta. Sellepärast tasub teada, et Panasonic ja Leica on sõlminud koostöölepingu vana hea objektiivitootja Sigmaga, kes on ka juba teada andnud, et valmistab lähitulevikus L-bajonetile 14 erinevat objektiivi. Panasonic ise lubab 2020ndaks aastaks oma portfooliosse lisada veel 7 uut L-bajonetiga objektiivi. Seega peaks objektiivide vähesuse probleem peagi leevenema.

 

Siin pildil on aga Panasonic S1 kaamera ametlik kitobjektiiv – 24-70mm f/4. Varustatud värinastabilisaatoriga, mis koos S1 kaamera sensoripõhise stabikaga annab efektiivsuse tasemeks 6 EV astet. See on täiskaadersensoriga kaamera kontekstis ennekuulmatult hea näitaja. Pildistades näed sa seda kohe, kui kaamerat hoidvad käed pisut värisevad aga LCD-ekraanil või pildiotsijas on kaader nagu naelutatult paigal.

 




24-105mm f/4 on klassikaline täiskaadersensoriga kaamerate komplektobjektiiv. Eriti tuttav näiteks Canoni peegelkaamerate kasutajatele. Panasonicu 24-105mm on eeskujulik objektiiv – rõngad liiguvad sujuvalt, konstruktsioon tundub tummine. Ainus erilisus on selle objektiivi juures suumiratta lukustusnihik. Teiste tootjate objektiivide puhul oleme seda nuppu harjunud nägema kusagil suumirõnga ääres. Siin on see aga reastatud ilusasti ülejäänud nuppudega ühele reale objektiivi korpuse vasakul küljel.

 



Kui sa juba nii suure korpusega kaamera teed, siis peavad sellel olema ka kõik ühenduspesad, mida fotograafil vähegi vaja võiks minna. Ongi. Paremal pool on täismõõdus HDMI pesa, USB-C pesa, 3,5mm audioväljund ja selle kohal 3.5mm audiosisend. Päris üleval kummist katte taga on ka 2.5mm distantspäästiku pesa. Teisel pool on suur ja lai mälukaardipesa luuk, mille all SD-mälukaardipesa (UHS-II standardiga ühilduv) ja allpool XQD mälukaardi pesa. Selline mälukaardilahendus on 2019. aastal väga praktiline ja mõistlik.

 

Kaamera tagaküljel on palju nuppe, rattaid ja heebleid. Olemas on joystick, samas saab ka allpool menüünupu ümber olevat ratast valikute tegemiseks kasutada. Mugavalt on teravustamisrežiimide valikud ühe heebli-nupu kombinatsiooni alla kokku toodud. Juhtnupud tunduvad piisavalt suured ning ka pimedas selgesti näpu all eristatavad. Pimedas pildistamiseks on olulisemad tagaküljel asuvad nupud taustvalgustusega – kui kaamera peal pisikese LCD-ekraani kõrval olevat nuppu vajutada, siis lööb helendama nii lisaekraan kui ka nuppude taustvalgustus.

 

Panasonic S1 LCD-ekraan on tavalisest suurem 3,2-tolline ja rahuldavalt terava pildiga (2 100 000 pikslit ekraanil). Ekraani puutetundlikkus on Panasonicule omaselt eesrindlik, sest näpuga saab toimetada nii teravustamispunkti sättides, kiirvalikutes kui ka peamenüüs. Mugav on näiteks teravustamispunkti suuremaks-väiksemaks muutmine sõrmi kokku-lahku vedades.

 

Ekraan liigub horisontaalsihis ja (püstipidi kaadri pildistamise jaoks) pisut ka vertikaalsihis. Panasonic väidab, et ei tahtnud S1 kaamerale disainida välja keeratavat ja pööratavat ekraani, sest see muudaks korpuse üldise vastupidavusnäitaja lahjemaks. Vlog kaameraks S1 oma mõõtmete ja kaalu tõttu niikuinii ei sobi, ülal pildil nähtaval viisil liikuv ekraan on profiaparaadi jaoks täiesti piisav.

 

Koos 24-105mm objektiiviga on fotograafi käsutuses kenasti tasakaalus süsteem. Muidugi võiks objektiivi ava olla ju f/2.8, tasub aga mõelda, et Panasonic S1 tõhus värinastabilisaator kompenseerib kenasti pimedamat ava ja võimalus suumida 70mm asemel 105mm tasemeni võib ehk valgusjõulisema 24-70mm f/2.8 objektiivi (mida Panasonicu valikus hetkel ei ole aga küll see peagi tuleb) valgusjõulisuse üles kaaluda.

 



Suuremat akut kui Panasonic S1 kaameral, pole minu silmad ühe fotokaamera kontekstis näinud. DMW-BGS1 aku on umbes sama paks nagu näiteks Canoni LP-E6 või Sony FZ100 aku, kuid kolmandiku võrra pikem. Ka aku mahutavus on nimetatutega võrreldes umbes kolmandiku võrra suurem: 3050 mAh. Nende milliampritega saab CIPA ametliku testi kohaselt pildistada 380 fotot (LCD-ekraanilt kadreerides). Seega mitte just väga palju. Power Save LVF režiimil tõuseb see number aga 1100 kaadrini. Tasub ka teada, et erinevates ülevaadetes hinnatakse aku kestust kõrgemaks kui CIPA ametlikud andmed seda eeldada lubavad.

Aku laadimine toimib Panasonicu S-seeria kaamerate puhul aga natuke teistmoodi, kui sellega harjunud oleme. Kaameraga on küll kaasas akulaadija, kuid seda akulaadijat ei saa otse toitekaabliga ühendades seinakontakti panna. Sest sellel akulaadijal on USB-C pesa.

 

Aku laadimine on S1 ja S1R kaamerate puhul ebamugavam kuid paindlikum. Ebamugavam sellepärast, et akulaadijaga seinakontaktist laadimiseks peab laadija ja toitekaabli vahele ühendama veel lisaadapteri ja USB-C to USB-C kaabli (ülal fotol). Paindlikum sellepärast, et sa saad seda laadijat ühendada vajadusel otse arvuti USB pessa. Või telefoni laadimiseks kasutatavasse USB laadijasse. Samuti saab kaasas olevate laadimisvidinatega ühendada kaamerat ennast vooluvõrku või USB-pessa. Nii saab kaamerat vooluga varustada ka samal ajal filmides või pildistades.

 

Kaamera all on statiivikeere, akutalla kontaktid (kummist katte all) ja aku pesa.

 

Kui alles eelmisel suvel oli täiskaadersensoriga hübriidkaamerat osta soovival fotohuvilisel valikus ainult ühe tootja (Sony) platvorm, siis nüüd tuleb valik langetada nelja erineva tootja süsteemi vahel. Ükski neist neljast süsteemist pole silmnähtavalt halvem – kõik on väga konkurentsivõimelused oma väikeste plusside ja veel väiksemate miinustega.

Sony A7 III parimaks omaduseks on imeliselt toimiv autofookus. Canon EOS R teeb teistele tuule alla ilusalt täpsete värvitoonidega nii foto- kui ka videorežiimil. Nikon Z6 tõuseb esile kompaktse kuid väga ergonoomilise korpuse poolest, samuti esmaklassilise videosalvestuse poolest. Panasonic S1 silmapaistvamad trumbid konkurentide ees on aga värinastabilisator, ülidetailne elektrooniline pildiotsija ja paindlikud profiklassi videosalvestusvõimalused. Samuti võib-olla suur ja juhtnupurohke korpus – kuigi paljudel juhtudel võib see suurus jälle miinuseks osutuda.

Loomulikult oleks Panasonic S1 kaamera juures veel palju olulist, millest kirjutada. Kõige parema ülevaate uuest keerukast fotokaamerast saad aga ikka ainult siis, kui seda ise enda käes hoiad, seadistad ja sellega pildistada proovid. Katikuklõps, muideks, on Panasonic Lumix S1 kaameral eriti sahisevalt vaikne ja sujuv. Soovin sulle sama sujuvat teekonda Photopointi kauplusesse seda kaamerat ise lähemalt vaatama ja proovima.

(930)

Artiklis kirjeldatud tooted:
Panasonic Lumix DC-S1 + 24-105mm f/4.0 Kampaania
  • 24,2-megapiksline täiskaader CMOS sensor
  • 4K UHD 3840 × 2160 60p videosalvestus
  • 3,2" pööratav & kallutatav puuteekraan, OLED pildiotsija
  • 5-suunaline keresisene stabilisaator
  • Vastupidav ilmastikukindel kere
3399€
Panasonic Lumix DC-S1 kere Kampaania
  • 24,2-megapiksline täiskaader CMOS sensor
  • 4K UHD 3840 × 2160 60p videosalvestus
  • 3,2" pööratav & kallutatav puuteekraan, OLED pildiotsija
  • 5-suunaline keresisene stabilisaator
  • Vastupidav ilmastikukindel kere
2499€
Panasonic Lumix DC-S1R + 24-105mm f/4.0 Kampaania
  • 47,3-megapiksline täiskaader CMOS sensor
  • 4K UHD 3840 × 2160 60p videosalvestus
  • 3,2" pööratav & kallutatav puuteekraan, OLED pildiotsija
  • 5-suunaline keresisene stabilisaator
  • Vastupidav ilmastikukindel kere
4599€
Panasonic Lumix DC-S1R kere Kampaania
  • 47,3-megapiksline täiskaader CMOS sensor
  • 4K UHD 3840 × 2160 60p videosalvestus
  • 3,2" pööratav & kallutatav puuteekraan, OLED pildiotsija
  • 5-suunaline keresisene stabilisaator
  • Vastupidav ilmastikukindel kere
3699€

Sarnasel teemal artiklid

Kommentaarid

Samast kategooriast