2. osa – erinevad varjed

© Tekst ja fotod: Sven Začek

Esimest osa varjes pildistamisest lugedes jõudsid paljud kindlasti järeldusele, et erinevate eesmärkideni jõudmiseks tuleb kasutada erinevat tüüpi varjeid. Nüüd heidamegi pilgu erinevatele varjetüüpidele ning nende kasutusaladele.

Kõige tavalisem ja enim kasutust leidev varje on varjetelk. Seda on kerge püstitada, kerge kohale toimetada ja ka hiljem kokku pakkida. Märksõnadeks ongi kergus ja kasutusmugavus. Millele pöörata tähelepanu telgi valimisel? Esimene asi on kindlasti värvus. See polegi nii väga oluline elukatele: kas varje on sinine, roheline või kaitsevärvi, kuid kindlasti on see oluline inimesele märkamatuks jäämise seisukohalt. Sest varje tuleb teinekord päris pikaks ajaks metsa jätta, siis on hea, kui keegi kohapeal uudistamas ei käi. Seepärast võiks varje olla kõige paremini maastikku sulanduvat värvi. Teine asjaolu, millele tähelepanu pöörata, on laskeavad. Tavaliselt on kaubanduses saada olevates varjetes laskeava istumise seisukohalt väga mugavale kõrgusele tehtud. Paraku on pildistamise puhul vaja kas madalamat või kõrgemat auku. Need võib muidugi ka ise teha, kuid minu arust on natuke imelik maksta kallist hinda spetsiaalse varje eest, mida peab siis veel ise kodus kohendama hakkama. Niisuguseid töid tasub teha paarisaja kroonise odavtelgi juures. Kindlasti peaksid laskeavad olema vähemalt telgi kolmes küljes.

Telk paistab hea lahendus olevat. Kus siis veel teist tüüpi varjeid vaja läheb? Kui tahta varjet püstitada pikemaks perioodiks, siis tuleks selleks rajada mingi püsivam ehitis. Seda sellepärast, et telk lihtsalt ei pea pikas perspektiivis vastu. See saab märjaks, tuule poolt räsituks ega paku enam neid teenuseid, millest telgiskükitaja edukus sõltub. Niisiis tuleks käepäraste vahenditega ehitada midagi onni sarnast. Laudadest või vineerist. Pikema elueaga varje on tavaliselt mõeldud ka arglikemate liikide tarbeks, kes vajavad pikemat kohanemisaega. See tähendab omakorda ka pikemat varjes veetmise aega, mistõttu peab varje olema suurem ning lubama ka oma liikmeid sirutada ja ka teisi hädapäraseid toiminguid teostada. Püsivam varje on kindlasti natuke ekstreemsem ja vähem kasutatav lahendus.

On veel üks põhitüüpi varje, mille põhimõte põhineb jällegi varjetelgil. Selleks on ujuv varje. Veelinnud on väga atraktiivsed, kuid ka arglikud ning liikuvad. Kaldale püstitatud varjesse suhtuvad nad umbusklikult ja võivad oma toimetusi hoopis teise kõrkjapuhma varjus toimetama hakata. Lähemale pääsemiseks tuleks oma varje vette viia. Ujuva varje üks suur eelis on see, et vee-elukad ootavad ohtu eelkõige kaldalt ja õhust ning ei suhtu ujuvatesse esemetesse nii kartlikult.

Ujuva varje ehitus vajab lisaks telgile ka muid vahendeid. Õigupoolest ei saagi telki ennast ujukitele paigaldada, vaid oleks vaja selleks muretseda täpne riidetükk. Lisaks on vaja välja mõõta ka mingist ujuvast materjalist ujukid, mis suudaksid vajadusel ka fotograafi koos tema varustusega kanda, kui põhi peaks jalge alt kaduma. Vaja läheb ka rinnuni ulatuvaid kummipükse, millega saab hakata käima mööda veelindude poolt sisseujutud radu pidi.

Sellised kentsakad varjumisvõimalused viivad fotograafid pildistusobjektidele lähemale. Järgmisel korral tuleb juttu enne varjesse minemist vajalikust eetikatundest, mis annab elusale olendile lähedale pääsedes seal käitumise oskuse.

(877)