© tekst ja fotod – Veljo Runnel

Usun, et paljudel fotohuvilistel on kapis nii mõnigi armas objektiiv, mis kunagi Zeniti ees tegusid teinud. Kas on vahel tulnud tahtmine neid digitaalkaamera ette panna ja vanu aegu meelde tuletada? See on täiesti võimalik! Fotopoest saab muretseda vastava adapteri, mille abil saate keermega objektiivi sobitada oma peegelkaamera ette. Selliseid adaptereid on saada kõigi enamlevinud kaamerabrändide jaoks.

Kui kord selline objektiiv oma erinevate pildistusrežiimidega kaamera ette panna, oleme esimese probleemi ees – meie kaamera ei saa aru, milline on objektiivi avaarv. Kuidas siis ikkagi õige säriaeg saada? Kui te varem ei ole käsitsi seadistamist kasutanud, siis nüüd on selleks aeg. Pidage meeles, et objektiivi ava saate endiselt muuta, sellega ka sensorile langevat valgushulka. Pannes sellise avaarvu, nagu teile vajalik, tuleb jälgida kaamera valgusmõõdikut ning sättida paika säriaeg. See toiming ei pruugi teile anda nii täpseid tulemusi, kui kaameraga automaatselt suhtlevate objektiivide puhul ning vajab seetõttu veidi harjutamist. Digikaameraga saate teha kiiresti vajalikke korrektsioone ka pildistamise vaheaegadel, nii et säriajaga ei tohiks jänni jääda. Teine harjumatu asi, mis probleeme võib tekitada, on objektiiviga käsitsi teravustamine. Kes makro- või maastikufotograafiaga tegelenud, et tohiks ka sellest heitunud olla. Küll võib veidike pahandada asjaolu, et kui me juba ava kitsamaks oleme seadnud, on pildiotsijast avanev pilt tumedam. Objektiiv, mis suhtleb kaameraga elektroonilisel teel, hoiab objektiivi ava lahtisena teravustamise ajal, ava sulgub meie poolt määratud arvuni alles pildistamishetkel.

Kui valgusmõõtmine ja teravustamine käpas, siis pildistama! Kindlasti pakub huvi, kui teravad need vanad vene objektiivid on? Sageli küllaltki teravad, kuid samas kannatavad nad ka kromaatilise aberratsiooni all. Nii mõnedki vanad normaalobjektiivid (50 mm) lubavad küllaltki lähedale teravustada, seepärast on nendega põnev nn poolmakrovõtteid pildistada. Kui teil on kasutada mõni teleobjektiiv, siis võib see olla odavaks alternatiiviks terava telepildi saamisel. Proovisin Tair 3, 300 mm fookuskaugusega ning 4,5 avaga objektiivi ning tulemused olid rahuldavad. Häirima jäi fotode tuhm üldmulje ning kohatine värvimoonutus, kuid detail oli täiesti arvestatavalt nähtav. Väike „fotošoppamine“ aitab puudustest lahti saada. Muidugi vajab harjutamist käsitsi teravustamine, eriti liikuvate objektide puhul. Aga vanad võtted vajavad lihtsalt meeldetuletamist – teatud distantsile eelteravustamine on kõige kindlam meetod. Siis tuleb vaid oodata, millal objekt satub „teravasse alasse“ ning vajutada päästikut.

Käsitsi teravustamist nõudvate objektiividega mässamine toob vaheldust ja võib anda nii mõnegi värske idee oma harrastusega edasiminekuks. Ja kellele see tõeliselt meeldima hakkab, võib muretseda mõne ülikvaliteetse optikaga Zeissi objektiivi ning käsitsiteravustamise võlusid täiega nautida.

Kõik siin nähtavad fotod on tehtud erinevate nõuka-aegsete objetkiividega, mis on M42 adapteri abil Canon EOS 350D ette kinnitatud.

Lähedale teravustava 50 mm objektiiviga saab edukalt väiksemaid elukaid pildistada.

 

Kiiresti liikuvate objektide pildistamisel on käsitsiteravustamisega objektiivi puhul teravate fotode protsent suhteliselt väike.

 

100% lõige kaadrist näitab, et see optika tekitab kontrastsetes kohtades värvilisi halosid.

 

Kasutades lisaks lihtsaid keermega vaherõngaid, on 50 mm objektiiviga võimalik lausa makrofotosid teha. Autofookuse puudumisest pole siin lugu, kaamera on niikuinii statiivi peal ja teravus eelnevalt paika sätitud.

(1434)