Vahel ikka juhtub. Loodusfotograafina on mul olnud au ja õnne kohtuda metsade kõige arglikemate loomadega – huntide, ilveste, karudega. Jõele minnes on mul alati salasoov kohata saarmast, tema on nagu jõgede hunt. Vaba hing, kelle territooriumil puuduvad piirid ja kelle elutegevus on suuremas osas inimsilma eest varjatud. Seepärast on saarma nägemine ja pildistamine minu jaoks alati suur privileeg.

Aastate jooksul on minu käimised vahel ka saarma omadega ristunud ja mitte ainult. Mõnel korral olen sattunud ka tegevusele, mille tung loomas on nii suur, et minu kohaolek pole teda seganud ja ma olen tohtinud seda päris esireast jälgida ja pildistada. Muidugi on sellised juhused olnud tõeliselt harvad ja 75-85 protsenti käikudest tuleb saarma mõttes tühjade kätega koju tagasi pöörduda. Seepärast jääb iga kohtumine „veehundiga“ väga hästi meelde. Vahel aga juhtub midagi veelgi erakordsemat kui seda on saarma tegevusele sattumine. Midagi sellist, mille puhul on kohe selge, et see elamus ja tunne jääb eluks ajaks väga selgelt meelde. Niimoodi juhtus ka selle pildisessiooni ajal.

Päev ei olnud tegelikult pildistamiseks üldse soodne (valgus oli fotograafide kõnepruugi kohaselt „kotis“) ja tegelikult soovisin lihtsalt ühte pisikest infokäiku teha, et kaardistada jälgi ning jõe lahtiolekut. Õnn ei lasknud ennast kaua oodata, sest kohe, kui ma oma pea metsast välja jõe äärde pistsin, märkasin ma toituvat udrast. Jõgi oli kogu nägemisulatuses jäätunud ja lumegagi kaetud, kuid imekombel oli pisike veetriip siiski säilinud ja just seal veehunt konnadele ja kaladele jahti pidaski.

Roomasin tasakesi läbi roostiku talle lähedele, iga rookõrre murdumine kõlab sellisel hetkel kui mõne põlispuu langemine laanes. Mõne aja pärast olin juba pildistamiskauguses ja mõtlesin esimese klõpsu tagajärgedele. Tihti järgneb esimesele klõpsule looma ehmumine ja käitumise muutumine või hoopis lahkumine. Seekord õnneks mitte.

Saarmas heitis siiapoole vaid ühe imestava pilgu ja sellega kahtlused piirdusidki. Püüdnud veel paar konna, otsustas saarmas veidi leiba luusse lasta ja minu nina ees magama jääda. Hämmastav! Metsik ja vaba loom julges minu ees oma pea mugavalt lumele sättida ja silma looja lasta. Seesama kõigi jõeelanike hirm oli nüüd minu ees ja andis ennast vabatahtlikult täielikult minu meelevalda. Midagi sellist polnud ma veel kunagi kogenud.

Saarmas lubas endale veerandtunnise puhkuse ja püüdis siis õhtueineks veel paar ahvenat ja konna ning kadus. Oli see unes või ilmsi!? Vajutades kaamera pildivaatamise nupule ilmusid tehtud kaadrid ekraanile ja tuli tõdeda, et tõepoolest oli tegemist reaalsuse, mitte minu järjekordse unenäoga. Huvitav, kas saarmas ka midagi unes nägi?

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

Valgus – Pilves talveõhtu, pool tundi enne päikeseloojangut.

Pildiformaat – 3:2, natuke igast servast lõigatud, eesmärgiga looma suletud silmi paremini esile tuua.

Kadreering – Pildistatud kõhuli toetudes küünarnukkidele. Klassikaline kadreering, mis jätab looma vaatamise suunas rohkem ruumi. Võttenurk sätitud nii, et saarmas oleks heledal taustal ja tema keha ei puudutaks taamal olevat pilliroo massi.

Ava – F5,6 kahel põhjusel. Esiteks looma võimalikult paremaks väljatoomiseks taustast ja teiseks kuna valgusolud olid nii hämaravõitu.

Tehnika – Nikon D3x + Nikkor  300mm F2,8 VRII + Nikkor TC-20EIII.

Säritus –  F5,6, 1/320 sekundit, ISO 1250.

Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Photoshop Lightroom 3 tarkvaraga.

Vaata kõiki Sveni pildilugusid Photopointi ajaveebis

(381)