Ilvesepere pildid ja ka minu karupildid, mis on tehtud infrapunapäästikut kasutades ja kaamera pikkadeks nädalateks metsa usaldades, on toonud mitmesugust tagasisidet. Ühed on ahhetanud ja ohhetanud, teised on olnud skeptilised sellise metoodika kasutamise suhtes. Mina ise kuulun ahhetajate ridadesse.

Imelik on asjaolu, et kui rääkida pildi emotsioonist, siis tehes pilti tavavahenditega – fotograaf  kaamera taga, ehk siis kui mina oleksin olnud pildi tegemise hetkel päästikuvajutaja rollis, saanuks emotsioon muutuda ainult minu jaoks. Vaataja oleks ikka vaadanud samasugust pilti, millel on raskesti tabatav metsloom koos perega ürgmetsas  jalutamas. Kõik oleks pildi peal olnud samamoodi.

Mina oleksin loomulikult värisenud, süda oleks puperdanud ja kes teab mis kõik veel oleks minuga pildi tegemise hetkel toimunud, kuid vaataja jaoks poleks see mitte midagi muutnud, sest vaataja saab kogeda ainult ühte osa kogu emotsioonipakikesest. Vaataja ei tunne lõhna, ei kuule helisid ja ei taju ümbrust. Vaataja näeb ainult seda, mis talletus päästikule vajutamise hetkel pisikesele ristkülikukujulisele salvestusvahendile – seekord Provia 400 filmile.

Kas on tegelikult vahet, kes päästikule vajutas? Põhiline on ju see, et ristkülikuke salvestas reaalselt eksisteerinud hetke, mille valgus temani kandis, kui infrapunakiir katkes. Kaamerasse pääsenud valgus talletas seekord hetke, millist väga vähesed inimsilmad kunagi näinud on, kui üldse on.

Kas oleks olnud tõesti parem, kui selle salakaamera taga oleks olnud fotograaf? Siis oleks selle perekonna jalutuskäik kindlasti teistmoodi lõppenud. Esimese stsenaariumi kohaselt oleks ilves piltniku haisu juba kaugelt ninna saanud ja oma pere metsasügavustesse peitu viinud.

Oletame, et teine stsenaarium näeb ette  loomade pahaaimamatut  jõudmist looduspiltnikuni, kes konutab 50mm objektiiviga 469€ loomaraja kõrval (seda pilti ei ole mõtet teha teleobjektiiviga, sest siis läheks kogu see võrratu keskkond kaduma. Ürgmetsas pole mõtet teha portreesid, sest need jäävad vaid portreedeks, mida võib teha igal pool mujal, kasvõi loomaaias. Ei, ürgmetsas tuleb teha keskkonnaportreesid, mis on tavalisest portreedest emotsioonalselt alati üle).

Oletame, et ma oleksin vajutanud päästikule ja ilveseema oleks välkkiirelt oma terava pilgu valla päästetud heli suunas pööranud. Ühesõnaga kõik oleks toimunud nii nagu filmirull mulle jutustas. Vanailves oleks kindlasti helitekitaja tagant leidnud kükitava inimese  ning andnud häiret, kuivõrd filmirullil oleva legendi kohaselt seisis ta paigal mõne minuti, et ümbrust piielda ja siis rahulikul sammul metsa astuda.

Ma arvan, et las olla looduses ka mõned sellised paigad, kus loodusfotograafid kõhutamas ei käi ja kus üldse inimesed ei käi. Olgu need paigad mõeldud loomadele. Kui tuleb väljakannatamatu  tahtmine  mõnes taolises paigas elavatest loomadest pilti teha, las siis teeb selle pildi segamatult kaamera üksi, sest vaataja jaoks peab emotsiooni nagunii edasi andma vaid pilt.

(303)