Kõige selgem märk karmi ja pimeda aja saabumisest meite maale on pisikeste lindude saabumine toidulaua äärde. Igal hilissügisel tulevad rasvatihased minu rõdule istuma. Esimene proovib ennast võimalikult nähtavaks teha, maandub rõdu äärele ja ajab oma jalad harki ning tõstab end võimalikult kõrgele, kuni ta näeb välja nagu tsirkusekloun karkudel. Jaa, aeg on käes. Toit teile, pildid mulle? Kaup sobib? Hästi, lööme käed!

Pisilindude toitmisest ja toidukohtadel pildistamises on räägitud ja kirjutatud palju, sest see on üks väga põnev ja kõigile hästi kättesaadav teema. Seekord tahan mina vaadata levinud pildimotiive viimase aja tehnilise revolutsiooni mõttes.

Mäletan oma esimesi pisilindude pildipäevi omaenda rõdu peal 2004. aastal. Samblikuga kaetud oks oli toodud ja sätitud sobivale taustale. Modellid olid kohal ja minu soov oli ühte neist suurelt kaadris jäädvustada või hea õnne korral kaks lindu korraga ühele pildile trehvata. Eks sai nii ühte, kui ka teist. Päästikule vajutades lootsin alati, et lind fotol oleks terav, sest talvevalguses avaga F5,6 ja ISO-ga 400 oli säriaeg napid 1/100 sekundit, hallimatel päevadel aeglasemgi.

Seesama valgus F5,6, ISO 400 ja 1/100 võimaldab tänapäeva tehnikaga F2,8 ja ISO 3200 juures säriajaks 1/1600. Mitte, et F2,8 avaga teleobjektiiv oleks viimase aja leiutis, vaid oli kättesaadav tollalgi, kuid ava viimisel F5,6 pealt F2,8 peale oleks säriaeg olnud 1/400. Poleks pidanud küll nii palju muretsema oksal istuva linnu teravuse pärast, kuid liikumise külmutamise peale poleks siiski saanud mõelda. Sensori kõrge tundlikkuse kvaliteedi paranemine viimasel kolmel aastal on ümber kujundanud oma rõdu pealt rahuliku lindude vaatlemise ja pildistamise tõeliseks kiirusspordiks. Säriaeg 1/1600 lubab kiireid liigutusi külmutada ja proovida jäädvustada mõned nendest sadadest hüpetest, mida näljased sulelised vaatlejale napi valge aja jooksul pakuvad.

Selleks, et pisilinnuspordis edukas olla tuleb ennast pisut ümber häälestada. Esimene küsimus seisneb autofookuses. Kui kasutuses on profikere, siis võib paljudel juhtudel loota autofookusele, enamasti küll vaid veerand sekundit kestvate rappelendude puhul. Igasuguste hüpete ja veelgi kiiremate kohamuutuste puhul tasub tegutseda käsitsi teravustades. Kuid kuhu teravustada? Vot, see ongi põhiline küsimus. Teravuse sättimiseks siia või sinna peab eelnevalt olema selge lindude rütm. Kuhu istutakse enne söögi haaramist ja millises suunas siis edasi liigutakse. Ehk ei saa püüda juhuslikku hetke, vaid tuleb tähele panna lindude käitumismustreid. Siin pole midagi keerulist. Paari tunniga on pilt täiesti selge. Seejärel on võimalik hakata sättima teravust ja valida välja sobiv motiiv. Hüpet tuleb pisut ennetada, sest pisilinnud on niivõrd kiired, et reageerimine tähendab tihti vaid sabasulgede pildistamist või lihtsalt ilusaid võtteid ühtlasest taustast. Sarivõte tuleb siin kasuks.

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

• Valgus – Läbi õhukese pilve piiluv päike, samadest pilvedest hõljus maapinnale lumehelbeid. Niisugune harva kohatav valgushetk. 25. jaanuar kell 13:56 tähistab pärastlõunase aktiivsusperioodi algust.
• Kadreering – Kiirete liikumiste puhul tasub toimetada keskmise fookuspunktiga ja proovida jätta pildi servadesse hilisema lõikamise jaoks natuke ruumi, sest kunagi ei tea, kui kiire hüppe linnuke teha võib.
• Säritus – F3,2, ISO 800, 1/1600. Õrn pilveke lubas ISO-ga madalale tulla. See on pisilindude pildistamise juures pigem erand ning Novembris juhtub seda harva.
• Tehnika  – Nikon D3s + Nikkor 300mm F2,8 VR II.
• Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvarag

(300)