Sisuliselt täpselt aasta aega tagasi 6. mail ärkasin ma ma juba kell pool neli. Olin eelneval päeval pärast pikka ilmamudelite passimist kopteripiloodiga kokku leppinud, et läheme hommikul Tartumaa kohale lendama. Lennu eesmärgiks oli jäädvustada kevadist suurvett Emajõe luhtadel.

Minu sõit kodust lennujaama algas sellega, et pidin juba järgmist talve ootama pandud auto jääkraabitsa tema peidupaigast välja otsima, sest õhtul sadanud vihm oli öise selginemise käigus ja -4 külmakraadi juures katnud minu sõiduriista ühtlase umbes kolme millimeetri paksuse jääkihiga. Minu maja taga olev järveke udutas kergelt ja ma kujutasin juba ette, milline mõnus udu võib üleujutatud jõeluhtadel mind tervitada.

Läbi Tartu linna sõites udu tihenes ja vangla juures oli nähtavus praktiliselt null. Ma hakkasin juba kartma, et sellise uduga ei õnnestu meil õhku tõusta. Lennujaama kohal haigutas suur uduta auk ja ma rõõmustasin. Kohapeal ootas mind juba murelik lendur, kes ütles, et me vist ikkagi ei saa täna lendama minna, sest minu autoga sarnaselt oli ka pisike Robinsoni helikopter muutunud nagu kollaseks raheteraks. Tiivikud olid samuti jääs ja see oligi suurim probleem. Igaks juhuks käivitas piloot mootori ja õhutakistus ajas tiivikud soojaks ning sulatas paljaks. Kümne minuti pärast kerkisime taeva alla ja meile vaatas vastu lummav vaatepilt. Siin-seal oli maapind kaetud tiheda, kuid mitte kõrgele ulatuva uduga, mis moodustas nagu läbi hoonete ja puude laiuva vaiba, mida pealtpoolt valgustasid tõusva päikese kiired. Ahmisin vaid õhku ja pildistasin. Isegi kopteripiloot tunnistas, et pole midagi nii ilusat oma pika lendurikarjääri jooksul näinud.

Nüüd, aasta hiljem, tunnistas Looduse Aasta Foto 2011 žürii selle loodushetke aasta parimaks fotoks.

Tookordne lend ja paljud sellele eelnenud ning järgnenud õhkutõusud on teeninud ühist eesmärki. Nimelt saada kokku üheks kauniks, meie rahvuslinnu – suitsupääsukese – silmade läbi paistvaks raamatuks kaunist Eestimaast. Seepärast ongi raamatu pealkiri „Pääsukese Eestimaa“. Ma loodan, et kõik need lõputud tunnid ilmamudeleid ja valgust passides ning kümned õhus veedetud tunnid annavad kokku raamatu, mis võiks uhkusega olla iga eestlase laua peal ja mis Eestisse reisivaid väliskülalisi siia ikka tagasi kutsuks.

Info raamatu ilmumise ja tellimise kohta siit

Sealt leiab ka pisikese slaidiprogrammi raamatu sisust.

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

Pildiformaat – Tavaline 3:2 külgede suhtega võte otse kaamerast.

Kadreering – Pikema objektiiviga, et horisondi kohal rippuv päike kaadrisse ei mahuks. Samas selline, et päike oleks otse kaadri suunas ja varjud jookseksid pildistaja poole.

Ava – F5,6. Kuna kõrgelt pildistades on esi- ja tagaplaani kaugus pildistajast suhteliselt ühesugune, siis lennukilt pildistades piisab tavaliselt ka väiksemast avaarvust, et terve pilt terav oleks, kui maapeal pildistades.

Tehnika – Nikon D3s 194.29€ + Nikkor 70-200 F2,8 VRII 2133.98€. F5,6, 1/1250, ISO 400.

Valgus – Päikesetõusu aeg, mil päike värvis udulae kuldkollaseks.

Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Photoshop CS 4 tarkvaraga.

(511)