Soovitusi esimese teleobjektiivi valimisel

Autor: Remo Savisaar 06.03.2010 10:00 Kommentaarid :

(keskmine hinne: 5.00)

Minu poole pöördutakse sageli küsimusega, et milline on hea ja odav objektiiv algajale foto- ja loodushuvilisele, kellel on soov pildistada tiivulisi ja neljajalgseid.

Olen ka ise kunagi sellise valiku ees seisnud ja pead vaevanud, et mida võtta ja mida jätta. Ega valik väga suur polnudki, sest objektiivi alla mõeldud summa seadis omad piirid. Olin siis teinud juba omajagu eeltööd, mistõttu langesid kohe valikust välja kõik-ühes ultra-zoomid ehk siis objektiivid, mille fookuskaugus algas lainurgast ja lõppes telega. Selline fookusvahemik oli küll ahvatlev, kuid nende joonis polnud just kiita.

Enne digitaalse peegelkaamera soetamist pildistasin Zenidiga ja MTO 500 mm f8 vene kahuriga. Vähemalt siis tundus see mulle kahurina. Oli jämedust, pikkust ja kaalugi. Fookuskaugust oli parasjagu, kuid see objektiiv oli üpris pime. Päevasel ajal sai sellega siiski linnu ja loomapilte tehtud, kuni päike pilve taha läks. Siis jäi valgust juba vajaka, vaatamata sellele, et kaameras oli 400 tundlikusega film. Vähene valgus ei taganud mulle elementaarset säri, mida ma sellel ajal käest pildistamiseks vajasin. Statiivi oma sõbrana ma siis veel ei tundnud.

Digipeegelkaamera soetamise ajaks oli minu fotokirg juba omajagu arenenud, nii et mõistsin, kui hädavajalik on statiiv ja milliseid uusi võimalusi selle kasutamine loob.

Tagasi jutu algusesse tulles, jäid mul sõelale objektiivid, millel oli fookuskaugust vähemalt 300 mm. Kuna mu digikaameral oli sensori lõike faktor 1,6 (poolkaader), siis see tõi kujutise sama suurelt pildiotsijasse, nagu oleks kasutusel (1,6 * 300) 480 mm objektiiv. Selle fookuskaugusega olin ma juba harjunud ja see mulle sobis.

Minu esimene

Minu valituks sai Sigma 70-300 mm F4-5,6 APO Macro 232.82€. Saadaval oli ka tuhat krooni odavam APO tähistuseta versioon, kuid APO kasuks rääkis parem optika. Vähem kromaatilist aberratsiooni (CA), mis väljendus pildil näiteks sinaka halona ümber peenete detailide.

Nii nagu praegu soovitan esmalt fikseeritud fookuskaugusega objektiive zoomile, soovisin seda endale ka tookord, kuid paraku tundus kümmekond tuhat krooni objektiivi eest minu jaoks siis natuke liiga palju. Ka nüüd, kus ise soovitusi jagan, kuulen sageli vastuseks, et selles hinnaklassis objektiiv jääb liiga kalliks, kas midagi odavamat pole.

Siinkohal toon lühidalt välja objektiivide valiku alustades odavamatest ning lõpetades kallimate ja parematega:

70-300mm f4-5.6 (Canonile 141.32€, Nikonile 141.32€, Pentaxile 141.32€)
100-300mm f4 (Canonile 29.99€, Nikonile 1234.5€)
300mm f4 (Canon 1523.98€, Nikon 1218.98€, Pentax 1299€) / 100-400mm f5.6 (Canon 1727.32€)

Ka fotograafias on paraku nii, et odavalt head asja ei saa, kuid vaatamata odavusele on
70-300mm f4-5.6 objektiivi hinna ja kvaliteedi suhe vägagi paigas.

Kahjuks olen viimasel ajal juhtunud lugema erinevat kriitikat selle objektiivi suunas. Näiteks, et selle objektiivi joonis ei luba suuremat väljatrükki kui A5. Lahtise ava (f5.6) joonis ei kannata pikemas otsas tõesti mingit kriitikat, kuid alates sellest, kui hakkasin 300mm otsas kasutama ava f8, ei ole minul teravusega küll mingeid probleeme olnud. Selle raha eest oli teravust küll ja küll. Objektiiv ise muutus muidugi suhteliselt pimedaks (f8), kuid nagu eespool öeldud, siis ega odavalt kõike head ei saa. Kusagilt tuleb leida kompromiss.

Rääkides joonise teravusest, kui objekt on ikka fookuses, ega pole ära värisenud/liikunud,
kannatab selle objektiiviga tehtud pilt ka A3 ja A2 väljatrükki. Vähemalt minu 8mpix kere lubas seda ja teravus jäi tipp-topp. Kes soovib ise A3 väljatrüki teravuses veenduda võib heita pilgu raamatusse „Meie inimesed“ (Pilgrim, 2008), lk 104-105, 144-145, 150-151, 226-227.

See on hea objektiiv alustajale, kes soovib pildistada nö kõike. Suumi ulatus on lai ja selle objektiiviga saab suhu ka makropiltide maitse, 1:2 suurenduse näol. Pealegi, kui see objektiiv on end ammendanud ja on soov midagi asisemat soetada, on „koolirahaks“ makstud summa väike.

Valguse poole

Mina igaljuhul ei kahetse, et alustasin digifotograafias just selle objektiiviga. Kui aga lindude-loomade pildistamise soov on kindel ja rahakott lubab, tuleks vaadata kohe valgete objektiivide poole. Valgete objektiivide all ei mõelda mitte nende värvust vaid valgusjõulisust. Näiteks ava f4, f2.8 jne. Mida väiksem number, seda valgusjõulisem objektiiv. Tõsi on ka see, et näiteks Canoni valgusjõulised objektiivid on tõepoolest ka ise värvuselt valged.

Näiteks fikseeritud fookuskaugusega 300 mm f4 objektiiv on kindla peale minek. Ideaalis võiks see olla ka (pildi) stabilisaatoriga, mis annab võimaluse kasutada käest pildistamisel ca 2 stoppi pikemat säriaega kui stabilisaatorita objektiiv. Kõnealune objektiiv sobib hästi ka 1,4 suurendusvõimega telekonverteriga ja nii saab sellest 420 mm f5.6 objektiiv. Sellise avaga säilib enamus kaameratel autofookus ning ka objektiivi joonis ei kannata oluliselt.

300 mm kõrval on Canonil valikus ka 100-400mm f4.5-5.6 suum – need kaks kipuvadki tavaliselt sõelale jääma. Kumb siis valida, kas zoom või fiks? Fiks on teravam ja valgusjõulisem, kuid suum jälle pikem ning mõnusa suumivahemikuga. 300 mm f4 soetamise juures mõtleb aga looduspiltnik sinna juurde sageli ka 1,4 telekonverteri ja sellisel juhul jääb valik järgmine:

100-400mm f4.5-5.6 vs 420mm f5.6.

See, kumb neist valida, on aga suhteliselt individuaalne. Minu valik jäi fiksobjektiivile (300 mm f4), sest konverterita on see valgusjõulisem, teravama joonisega ja ka autofookus on kiirem. Usun, et kui oleksin valinud 100-400mm oleksin ka sellega väga rahul. Need on objektiivid mida võib julgelt soovitada!

Valikust jätsin teadlikult välja eriti pikad, valgusjõulised ja kallid objektiivid, kuna need ei kvalifitseeru alustajatele mõeldud objektiividena – mis aga ei tähenda, et just sellega alustada ei võiks.

Canon 20D, Sigma 70-300 F4-5,6 APO Macro @ 300mm, 1/400, f8, ISO400