Kui Sony mõned nädalad tagasi oma uudsete poolläbipaistvate peeglitega hübriidkaameratega α55 ja α33 välja tuli, oli firma kõige olulisemaks müügiargumendiks faastuvastusega autofookus, mis töötas nii live view- kui ka filmirežiimil ning oli võimeline teravustama jätkuvalt. See tähendab – hoidma liikuvat objekti igal ajahetkel fookuses.

Viis päeva enne seda oli aga Nikon esitlenud oma peegelkaamerat D3100. See lubas teha sedasama – automaatselt jätkuvalt teravustada live view– ja filmirežiimis. Kas see tähendab siis seda, et Nikon on jõudnud autofookuse arenguga sama kaugele nagu Sony, ilma peegelkaamera traditsioonilist kontseptsiooni muutmata?

Päris nii need asjad siiski veel ei ole. Photokina fotomessil oli võimalus mõlema kaamera jätkuvat autofookust proovile panna. Tõepoolest on vastav valik menüüdes olemas nii α55 kui ka D3100 kaameral. Viimase puhul ei ole aga tegemist mitte faas- vaid kontrasttuvastusega autofookusega. See annab ka kohe tunda. Jätkuv teravustamine ei ole kaugeltki nii sujuv, kui see on Sony läbipaistvate peeglitega kaamerail. Keskmistes teravustamistingimustes saeb autofookus mitu korda edasi-tagasi, kuni lõpuks teravuse paika saab. Sony α55 hübriidkaamera jätkuv autofookus on aga sujuv, kiire ja harjumatult täpne.

Sellegipoolest tuleb siin Nikoni ees müts sügava kummardusega maha võtta. Nii D3100 kui ka D7000 autofookus (ja jätkuv autofookus) on kiireim ja tõhusaim kõigi turulolevates kesk- ja algtaseme peegelkaamerate omast. α55 ja α33 ei ole ju päris peegelkaamerad ja seda tuleb sellises otseses võrdluses meeles pidada.

(534)