© Tekst ja fotod: Sven Začek

Varje on eluslooduse pildistajale samasugune ja samatähtis fotograafiline abivahend kui näiteks teleobjektiivgi. Esimene ei asenda teist ja vastupidi, kuid neid kahte koos tööle rakendades jõuab soovitud tulemusteni. Looduses on palju niisuguseid liike, kes ei salli inimese kohalolekut. Õnneks ei tea loomad ja linnud, et mingite kindlate piirjoontega määratletud eseme sees võib olla tühjus ja sinna tühjusesse saab ennast peita ning niimoodi väljastpoolt vaatajale nähtamatuks saada.

Just sellisel teadmatusel põhineb varjete tööpõhimõte. Esmapilgul võib lahendus paista elementaarne ja lihtne ning lihtlabasel viisil tulemuseni viiv. Vaja ainult seest tühi kast püsti panna ja pildid tulevad. Loomadel on lisaks silmadele ja teatud mõttes arule veel ka teisi meeli, mis võivad ohust vaatamata selle mitte märkamisele varakult teada anda. Nende meelte eest põgenemine on juba tõeline kunst. Päris hermeetilist varjet ju keegi metsa ehitama ei hakka, mis peaks kinni kõik lõhnad ja helid.

Sellepärast ei saa varjet püstitades loota, et kohe järgmisel päeval saab hakata pilte tegema, olgu varje püstitatud kui tahes magusasse linnu- või loomakohta. Niipalju mõistust neil ikkagi on, et ära tunda uus asi oma koduterritooriumil. Muidugi suhtutakse uude rajatisse esialgu väga ettevaatlikult ja skeptiliselt. Selleks, et elukad ei hakkaks uut asja inimesega seostama, pole mõtet paar päeva või isegi nädal aega üldse varje juurde minna, olenevalt jällegi liikidest. Loomad – suurema ajuga elukad – vajavad pikemat kohanemisaega, linnud lühemat. Ideaalsel juhul on varje kohas, mida saab kaugemalt binokliga jälgida ning sel viisil kindlaks teha, kuidas asukad uue asjaga kohanevad. Muidugi pole niisugust asukohta alati võimalik leida ja pole ka vaja.

Kui kohanemisperiood on läbi saanud, võib põksuval südamel sammud varje poole seada. Kui tegemist on loomade pildistamise varjega, siis tuleb tähelepanu pöörata lõhnadele. Et riietel oleksid võimalikult looduslikud lõhnad, mitte üledoos pesuloputusvahendit ning muude lõhnaainetega tuleks ka madalat profiili hoida. Deodorandid jms lõhnastid teistele loomadele peale inimese ei meeldi. Higihaisu ka ei tohi olla. Riietuse all peab keha puhas olema. Suvel polegi seda reeglit nii kerge täita, rühkides kogu varustusega varjeonni poole. Isegi kui sinna kuiva nahaga jõuda, hakkab tavaliselt kitsukese kinnises ruumis palav.

Lindude pildistamisel pole lõhnabukett oluline, nemad sellele tähelepanu ei pööra. Nende peamiseks ohuallika avastamise vahendiks on silmad. Linnuonn peab olema läbipaistmatu, isegi õhukesest materjalist varjetelk, millesse päike läbi paistes seal kükitaja varju tekitab, võib saatuslikuks saada. Eriti kui tegemist on röövlindudega. Kindlasti peab linnuvarjes ka varjest välja ulatuva tehnikaga väga ettevaatlikult ringi käima, sest nemad on liigutuste suhtes tähelepanelikumad kui loomad.

Varjes söömine ja joomine on tavaline. Siin tuleks jällegi valida võimalikult vähese lõhnaga toitu, kui tegemist on loomadega. Kohvi asemel tee ja šokolaadi asemel vorstisai. Hea oleks, kui varje katuses oles pisike auk. Kuna sees läheb kindlasti soojemaks kui väljas, aastaajast sõltumata, siis pääseb tekitatud lõhn koos soojade õhuvooludega kõige kõrgemat teed pildi välja. Niimoodi on tõenäosus, et lõhn kandub kõrgustesse kõige suurem. Metsas muidugi võib tuul hakata lõhna ümbruses keerutama ning sellest ei pääse.

Järgmistes osades tuleb juttu varjete erinevatest tüüpidest ja varjes käitumise eetikast.

(1211)