Nii nagu mustkunstnikud hoiavad kiivalt enda teada oma trikkide saladusi, hoiavad teravate ja selgete piltide saladusi enda teada ka professionaalsed fotograafid.

Järgnev lugu on revolutsiooniline paljastus, mida ei ole teada olevas ajaloos veel mitte kunagi kirja pandud. Loo autoril õnnestus need nipid oma eluga riskides salajasi otsingusüsteeme ja tervet mõistus kasutades välja selgitada.

Ilmselt on igal algajal (ja miks mitte ka kogenud) klõpsutajal mõnikord tekkinud olukord, kus hiljem arvutist pilte vaadates on selgunud, et pildid on udused, ebateravad, fookusest väljas… Seejärel oled olnud sunnitud mõtisklema selle üle, kuidas seda viga teinekord vältida saaks. Sest uskuge mind – see on võimalik.

Seda loomulikult vaid teatud piirides ja sageli käib asja juurde ka tibake õnne. Üks on kindel – veidike saab alati oma pildistamistehnikat paremaks muuta. Eks piltide udususel ole muidugi mitmeid põhjuseid, alates objektist mööda fokuseerimisest ja lõpetades pildi nö ära väristamisega. Just viimasest (ja eelkõige selle vältimisest) käesolev lugu räägibki.

Pildiinfo: Canon G3, säriaeg: 1/3 sek, ava: f/5.0, ISO: 100, fookuskaugus (35mm ekv): 35 mm, võttekoht: Eesti, Naissaare miiniladu.

Miks väriseb?

Mis on peamiseks äraväristamisest tingitud uduste piltide põhjuseks? Eks ikka reeglina veidi kehvemad valgusolud, mistõttu säriaeg muutub nii pikaks, et ka väike käevärin põhjustab ebateravust. Või siis lihtsalt liiga “pime” objektiiv või soov teha pilte väga kinnise avaga. Viimase puhul tuleb lihtsalt vajadusel oma soovid ümber hinnata.

Kusjuures värin ei pruugi üldse teab mis suur olla – ka väikseim liikumine annab tulemuseks untsus pildi. Peamine abivahend, mis tõesti enamikel juhtudel aitab, on loomulikult statiiv. Samas ei pruugi see alati kaasas olla või siis on situatsioon selline, et nagunii ei saa kasutada, pole näiteks aega või ruumi selle üles seadmiseks. Ja siis muidugi välklamp. Paraku ei lubata seda igal pool kasutada või on tegu näiteks kompaktkaamera sisseehitatud välguga, millest paljudel juhtudel on rohkem kahju kui kasu.

Sellised situatsioonid kipuvad sagedamini tekkima kõiksugustel rahvakogunemistel, võistlustel, näitustel, muuseumikülastustel või siis kasvõi lihtsalt mõnel reisil, kus pole mahti või tahtmist hakata midagi väga pikalt sättima. Samuti pole harvad juhused, kus kandami kerguse huvides statiivi pole üldse kaasaski.

Siinkohal tulevad appi muud väikesed trikid. Muuhulgas peaks esimeses järjekorras kaameral (või objektiivil) stabilisaatori sisse lülitama (selle olemasolul). Tublid paar stoppi säris võidab juurde nigu nipsti. Aga kui selline võimalus kaameral puudub, siis…

Pildiinfo: Pentax K10D, säriaeg: 1/20 sek, ava: f/5.6, ISO: 800, fookuskaugus (35mm ekv): 79 mm, võttekoht: Eesti, Tallinn.

Õige säriaja valik

Teadolevalt on juba hallidest aegadest pärit 35 mm filmi kasutavate kaamerate kohta käiv rusikareegel, et käest saab üldjuhul terava pildi siis, kui säriaeg ei ole pikem kui 1/(fookuskaugus mm) sekundit. Ehket kui teed pilti 100 mm objektiiviga, siis säri peab olema lühem kui 1/100 sek. See reegel kehtib üldjoontes ka tänapäevaste digikaamerate maailmas.

Probleem on selles, et näiteks tavapärasel kompaktkaameral on reeglina kirjas ainult see, mitmekordne suum sellel on. Lisaks sellele toredale suurele numbrile tasuks välja uurida oma kaamera fookuskauguse ekvivalent (ekvivalent seetõttu, et kompaktkaamera sensor on üldjuhul tunduvalt väiksem kui 35 mm filmikaader) millimeetrites, et hinnata käelt pildistamise võimalikkust erinevate suumi asendite juures.

Selleks on mitmeid võimalusi – kõige lihtsam on muidugi oma kaamera mudelit guugledada. Teine variant on vaadata neid numbreid, mis kusagil objektiivi kandis on pisikeses kirjas kaamerale kirjutatud, ning sõltuvalt sensori suurusest korrutada neid vastava crop factory väärtusega. Neid saab vaadata näiteks selles Wikipedia artiklist toodud tabelist. Kompaktkaamera lainurga fookuskaugused algavad heal juhul 30-35 mm juures, mõnel üksikul veidi varem (isegi 26 mm näiteks).

Kui kasutad suumi, siis tasub sama numbrit ka teise otsa jaoks teada (ehket oma kaamera teleasendi fookuskauguse ekvivalenti millimeetrites). Selleks tee lihtsalt väike korrutustehe selle – reeglina suures kirjas – numbriga oma kaamera kerelt (N x optical zoom). Vahepealseid suumi asendeid pead lihtsalt õppima tunnetuslikult hindama ja selle kaudu sobivat säriaega valima. Üldiselt – mida lühem säriaeg, seda kindlamalt saad terava pildi.

Pildiinfo: Pentax K10D, säriaeg: 1/15 sek, ava: f/4.0, ISO: 1100, fookuskaugus (35mm ekv): 154 mm, võttekoht: Eesti, Pänumaa, Tootsi Turvas.

Teravussügavus VS säriaeg

Siinkohal ei hakka juba ammu avalikuks tulnud ja mujal põhjalikult kirja pandud põhitõdesid kordama. Tutvutagu näiteks selle, selle ja sellega.

Selge on see, et valgust on pea alati puudu, seega  on selle jäädvustamine pidev kompromiss erinevate seadete vahel. Kui on vaja säriaega lühemaks saada, siis üheks võimaluseks on ava võimalikult lahti teha. Kõiksugused automaatrezhiimis pildistavad kompaktkaamerad seda esimeses lähenduses teha üritavadki.

Siit tulebki välja üks väikese sensoriga kaamera eelis – isegi väga lahtise avaga pildistades (mõnel isegi kuni f/2.0, kuigi enamasti vähemalt stopi võrra kinnisem) on teravussügavus piisavalt suur, et sellise ava juures no näiteks portreevõtet tehes lisaks silmadele ka nina ikka teravalt pildile mahuks.

Peegelkaameral on küll võimalik kasutada vägagi “valgeid” torusid (näiteks ava f/1.4 pole midagi haruldast ja sellise fiks-objektiivi saab pea igalt tootjalt üsna mõistliku raha eest kätte), kuid sellega kaasnev vägagi õhuke teravusala. Ilmselt grupipildi tegemiseks poleks selline ava just mõistlikem valik.

Ühesõnaga – kui keerad ava lahtisemaks, et suurenda sensorile jõudvat valgushulka, pea alati silmas ka seda, et seeläbi teravussügavus alati väheneb.

Nüüd tasub studeerida kaamera manuaali (või nuppe) ja teha kindlaks, kas on olemas ehk mõned manuaalsed või poolmanuaalsed rezhiimid. Näiteks avaprioriteedi (Av) kasutamine on kehvemates valgusoludes kasulik asi, saab jooksvalt ava lahtisemaks keerata (ja võita sellega mitme stopi jagu valgust juurde) ja jätta säri välja arvutamise kaamera hoolde. Kaotad küll teravussügavuses, kuid kõike head ju korraga ei peagi saama.

Kui sul on selline kaamera, mis oskab pildistada ainult eelseadistatud automaatrezhiimide abil, katsu leida mõni nn spordirezhiim, sest ka see on just ette nähtud liikuvate objektide kaadrisse saamiseks, ning seega on prioriteediks nii lühike säri kui antud olude juures võimalik – seega keerab kaamera sinu eest ava lahtiseks.

Pildiinfo: Canon G3, säriaeg: 1/20 sek, ava: f/2.8, ISO: 200, fookuskaugus (35mm ekv): 35 mm, võttekoht: Eesti, Tallinn, KUMU.

Müraga või mürata

See pole veel kõik. Ka teiste kaamera seadete näppimisest võib tulu tõusta. Näiteks ISO väärtuse muutmine suuremaks on alati abiks. ISO tundlikkus tuleb algselt filmi tundlikkusest, digikaamera puhul räägitakse tegelikul ISO ekvivalendist ning sellega tähistatakse sensori valgustundlikkust. Mida kõrgem ISO väärtus, seda lühem saab samade valgusolude ja ava korral olla säriaeg.

Digikaameral hakkab ISO tavaliselt vahemikus 50-200 (olenevalt kaamera tootjast) ja uuematel peegelkaameratel võib ulatuda koguni kümnetesse tuhandetesse. Kui see on juba üsna ekstreemsus, tavakaameratel (k.a kompaktkaamerad) on ülemiseks piiriks (seni veel) 1600-3200.

Erinevatel kaameratootajatel võivad samad numbrid reaalsuses tähendada veidi erinevat tundlikkust. Jällegi hakkab olulist rolli mängima sensori suurus – mida suurem sensor, seda kõrgemaid ISO väärtuseid saab muretult kasutada – kompaktkaameratel (loe tillukese sensoriga kaameratel) on kõrgematel ISOdel tehtud pildid iseäranis mürased.

Loomulikult üritab kaamera ise seda müra tarkvaraliselt vähendada ning tulemuseks on küll veidi vähem mürane, kuid see-eest detailivaesem ja hullemal juhul juba väga “seebine” pilt.

Nii et jäta meelde: ISO suurimate väärtuste kasutamisega tasub ettevaatlik olla ja eelnevalt veenduda, et tulemus vastab soovitule – kannatab vajadusel ikka trükkida ja kasutada. Samas peab tõdema, et kuigi uuematel kaameratel on asjad juba tunduvalt paranenud, on ISO400 sageli juba praktiliselt kasutamatu ja tulemuseks rohkem nagu odava ja rikkis veebikaameraga tehtud pilt.

Üheks nipiks, kuidas kõrgetel ISOdel paremat pilti saada, on pildistada kergelt ülesäritades. Pigem olgu mõned heledamad laigud kergelt üle põlenud kui pilt täis jubedalt müraseid varjualasid.

Pildiinfo: Pentax K10D, säriaeg: 1/25 sek, ava: f/3.5, ISO: 1600, fookuskaugus (35mm ekv): 42 mm, võttekoht: Eesti, Ida-Virumaa, Kohtla-Nõmme kaevanduspark-muuseum.

Rohkem teravaid elamusi

Pole harvad juhud, kus ülalkirjeldatud võimalused ennast ammendavad ja nende kasutamine ühel või teisel põhjusel  piisavalt ei aita – siis tuleb kasutusele võtta täiendavad meetmed. Näiteks kasutada sarivõtet.

Sarivõtte kasutamisest rõhuga makrofotograafiale on PP ajaveebis ka varem juttu olnud. Enamikul tänapäevastel kaameratel on see võimalus olemas, varieerub korraga puhvrisse mahtuvate piltide arv ja FPS (ehk mitu kaadrit sekundis teha suudetakse).

Kui tingimused võimaldavad, tasuks kaaluda isegi pildi lahutusvõime vähendamist, et pildistamisprotsessi kiirendada – mida väiksem pilt, seda kiiremini suudab kaamera selle puhvrist kaardile ära kirjutada ja järgmise jäädvustamise kallale asuda.

Mõned kaamerad näiteks omavadki kahte erinevat sarivõtterezhiimi, millest kiirem seda just teebki – vähendab salvestatavate piltide lahutusvõimet. Kui tegu on veidi arenenuma kaameraga, mis suudab ka RAW formaadis pilte jäädvustada, tasuks kaaluda sarivõtte tegemise ajaks vana hea jottpeegee peale tagasi lülitamist, sest ka see annab nii kiirust kui kaadrite arvu juurde.

Loomulikult ei ole sarivõte mõeldud ainult kehvades valgusoludes klõpsutamiseks, vaid pigem just kiiresti liikuvate objektide tabamiseks. Nii või teisiti on see näiteks tubastes oludes (ehk kehvemates valgustingimustes) pildistades hädavajalik funktsioon. Eks hiljem saab ju udused kaadrid ära kustutada, aga vähemalt on lootust ükski korralik pilt saada.

Päris fotograafid loomulikult nii ei tee, nemad suudavad hoopis aja aeglasemalt voolama panna ja teevad igas situatsioonis alati vaid ühe ja täielikult läbimõeldud klõpsu. Ausõna. ;-)

Pildiinfo: Pentax K10D, säriaeg: 1/20 sek, ava: f/14, ISO: 125, fookuskaugus (35mm ekv): 75 mm, võttekoht: Eesti, Tartumaa, kusagil Peipsi järvel. Ka sellisel liikuval-kiikuval laeval saab tänu sarivõttele terava pildi.

Hoia ja keela

Kui õige säriaja, ava ja ISO valimine on selge, kuid ikkagi jäävad pildid udused, sest lihtsalt valgust on niiiii vähe või on tingimata teravust juurde vaja, mõtiskle veidi selle üle, kuidas sa tavaliselt pilti teed.

Paljud väikeste kompaktkaamerate omanikud kasutavad pildistamiseks ainult üht kätt. Tõepoolest, paljudel juhtudel on nii võimalik valida parem võttenurk ja kui kaamera on tõesti pisike, siis kahe käega hästi kinni hoidma ei mahugi. Siiski – kehvades valgusoludes, kui säriajad juba üksjagu alla 1/100 sekundi lähevad, tasub kaaluda kaamera kahe käega hoidmist. Ja vajadusel koguni küünarnukkide vastu keha surumist, et käte värinat veelgi vähendada.

Järgmiseks sammuks on optilise (või EVF) pildiotsija kasutamine, kui su kaameral juhtub selline asi olemas olema (osadel kompaktkaameratel ei ole). Tehes pilti läbi pildiotsija, annad kaamerale lisakindlust hoides seda vastu oma nägu. Ja just nii teegi – suru kaamera tugevalt vastu silma, sest kael sul ju ometi nii palju ei värise kui käed?

Vahetult enne pildi tegemist hinga sügavalt sisse ja pildistamishetkel hoia hinge kinni. Või siis vastupidi – hinga välja ja hoia hinge kinni. See on lausa hämmastav kui palju su keha hingamisel tegelikult liigub. Kuna käelt pilti tehes pole mõtet säriaega minutite pikkuseks venitada, siis seda tehes kartust ära lämbuda pole, nii et katseta julgesti.

Lisaks mitte hingamisele katsu kaamera päästik alla vajutada võimalikult sujuvalt – loomulikult vajuta esmalt poole peale ning lase kaameral soovitud objektil ära teravustada (ja kaadreeri pilt ümber kui vaja) ning alles seejärel vii toiming sujuva ja rahuliku näpuvajutusega lõpuni.

Hoolimata eelnevast võib ikkagi juhtuda, et on vaja teha pilti nii, et kaamera on kehast eemal. Sellisel juhul tõmba kaamera rihm selle olemasolul pingule – ükskõik kas see on siis ümber kaela või võta kasvõi hammastega rihmast kinni. Ühesõnaga vii käesolev kaamera endast nii kaugele, et rihm oleks tõesti pingul. Ka see annab väikese lisatoetuspunkti, mis paljudel juhtudel on piisav. Hoides rihma hammaste vahel saad kaugust kehast reguleerida, muutes lihtsalt rihma pikkust selle läbi, millise rihma osa küljes sa hammastega ripud.

Nii et jällegi üks väike reegel – ära karda välja näha tiba tobe, pole oluline kuidas sa pildistamise hetkel teistele tundud, oluline on kas ja kuidas pilt välja tuleb. Tegelikult saab seda teha ka veidi vähem tobedal moel – hangi endale statiivi auku sobiva keermega polt, kinnita selle külge pikem nöörijupp ning ongi odav monopod valmis. Nööri otsa hoiad jalaga pingul ja ongi kaamera jälle veidi stabiilsem.

Pildiinfo: Canon G3, säriaeg: 1/13 sek, ava: f/4.5, ISO: 200, fookuskaugus (35mm ekv): 35 mm, võttekoht: USA, New York, Manhattan. Kiire klõps kesk tänavamelu, tänavatel kus Päike kunagi ei paista…

Otsi tuge

Väikeseid nippe, mis stabiilsust lisavad on veelgi.

Katsu näiteks millegi vastu toetuda – sein, aed, mõni puu, juhuslik mööduja või mis iganes sinust stabiilsem objekt ümbruses leidub. Kui terve kehaga toetamine pole mingil põhjusel võimalik, toeta käed (käsi) koos kaameraga. Piisab juba väikesest nurgakesestki suurema stabiilsuse saavutamiseks.

Kui asud keset lagedat platsi, kus millegi vastu lihtsalt ei ole võimalik nõjatuda, vii oma raskuskese madalamale või katsu lisaks oma kahele jalale saavutada maaga täiendav toetuspunkt. Ega statiivil pole ilma asjata kolm jalga, et stabiilne püsida – ka inimene peab kahel jalal püsti püsimiseks pidevalt oma asendit korrigeerima, et mitte ümber kukkuda.

Kui kükitad maha ja lisaks veel nt põlve maha toetad, oled koheselt hulga stabiilsem. Või kui riietest kahju pole ja võimalik, siis istu maha. Või heida kõhuli ja toeta küünarnukid maha ning suru kaamera vastu nägu. Selliselt tekib üsnagi stabiilne “konstruktsioon”.

Ideaaljuhul võiks muidugi ka kaamera maapinnal veel millelegi toetuda, spetsiaalselt selleks kasutatakse nn oakotte (beanbag). Ühe olulise asjana pea meeles, et kui tahad teravaid pilte ka kehvades valgusoludes, ära tee neid kunagi ettepoole kummardudes – seda ebastabiilsemaks sa enda asendi muudad. Parem hoia keha sirgena ja vii raskus tahapoole toetuvale jalale.

Pildiinfo: Pentax K10D, säriaeg: 1/25 sek, ava: f/3.5, ISO: 800, fookuskaugus (35mm ekv): 34 mm, võttekoht: Eesti, Tartumaa, Alatskivi lossi ahi. Pildistamiseks on kaamera toetatud vastu ahju.

Kasuta kõike käepärast

Ükskõik kuidas sa ka ei püüaks, kui ikka säriaeg hakkab juba sekundile (või koguni mitmele) lähenema, siis oleks üldjuhul mõistlik keskenduda staatiliste objektide jäädvustamisele ning tasub otsida midagi statiivi asendajaks. Tubastes oludes on nt raamatud alati käepärased vahendid tellitava kõrgusega aluse konstrueerimiseks. Põhimõtteliselt muidugi sobib misiganes käeulatuses vedelev ese, peaasi, et stabiilne on ja kaamerat kannab.

Üks päris nutikas abivahend, mida netiavarustes võib kohata nõuab taaskord veidi nikerdamist – idee on lühidalt öeldes selles, et otsid taaskord statiivi auku sobiva kruvi ning keerad selle läbi täitsa tavalise plastikust keermega pudelikorgi ning liimid või kinnitad selle sinna kuidas iganes soovid. Ja ongi alati olemas väike ja käepärane statiiv, sest mõne pudeli leiab ju ikka kusagilt. Lihtsalt vahetad korgi ära ja voilà! Loomulikult sobib selline lahendus pigem pisemale kompaktkaamerale, täismõõdus peegelkaamerad koos 600 mm teleobjega ei maksaks limpsipudelile sättima asuda.

Kuskilt maalt alates ei ole isegi statiiv enam piisavalt stabiilne – ükskõik kuhu või kuidas sa oma kaamerat toetad, isegi päästikule vajutamine tekitab piisavalt liikumist, et pika säriajaga pilt ära väristada. Peegelkaameratel lisandub veel peegli liikumisest tekkiv värin. Siinkohal tuleb appi distantspäästiku või aegvõtte kasutamine. Esimene kõikide kaamerate puhul päevakorda ei tule, paljud kompaktkaamerad puldi või juhtmegagi päästiku kasutamise võimalust niisama lihtsalt ei toeta. Küll aga aegvõte peaks olemas olema kõikidel kaameratel. Nii et otsi menüüst (või vastava nupu alt) üles aegvõte, lülita see sisse ning kadreeri ning fokusseeri oma pilt ära, vajuta päästik alla, eemalda sõrm päästikult ja oota kuni klõps on tehtud.

Olenevalt säriaja pikkusest ja aluse stabiilsusest võib mingitel juhtudel vajalik olla valida kümnetesse sekunditesse ulatuv viivis, kuid enamasti ajab ka paar sekundit asja ära. Peegelkaameratel on võimalik valida ka peegli eellukustusega aegvõte. Asja idee on selles, et kohe pärast päästikule vajutamist viiakse peegel üles, et vähendada sellega kaaseva värina mõju pildi säritamise hetkel. Lihtsalt selleks ajaks on kaamera juba paigale jäänud, kui viivis läbi saab ja katik avatakse. Kuidas täpselt seda oma kaameral sisse lülitada saad, otsi parem manuaalist.

Pildiinfo: Pentax K10D, säriaeg: 1/8 sek, ava: f/6.7, ISO: 800, fookuskaugus (35mm ekv): 25 mm, võttekoht: Eesti, Tallinn, Mustamäe.

Liikuvad pildid

Veel üks väike mõte – ei maksa karta piltidel kujutada liikumist. Näiteks kasvõi spordivõistlustel (või kõikide muude liikuvate tegevuste puhul) annab veidi hägusemana jäädvustatud jalg või käsi juurde dünaamikat, pilt tundub elavam kui seal on näha ka tegevust. See kehtib mille iganes liikuva kohta – lapsed, loomad, masinad jne. Samas midagi võiks olla pildil ikkagi ka teravat, kui just eesmärk ei ole mõni kunstipärane abstraktne pilt.

Seega võib esmapilgul liiga pikana tundunud säri hoopistükkis huvitavama tulemuse anda, kui oleks olnud staatilise ja elutuna jäädvustatud, kuid ideaalselt teravad tegevused. Lisaboonusena veel see, et kiiresti ja sirgjooneliselt liikuvate objektide (nt autod, jalgratturid, jooksjad, sinust napilt mööda lendavad kivid) puhul saab kasutada kaamera kaasaliigutamist (panning), mis ideaaljuhul jätab objekti teravaks ja liikumine on näha häguseks muutunud taustast. Kuid see on juba hoopis ühest teisest ooperist pärit jutt, nii et võtame otsad kokku.

Pildiinfo: Pentax K10D, säriaeg: 1/25 sek, ava: f/18, ISO: 100, fookuskaugus (35mm ekv): 97 mm, võttekoht: Eesti, Raplamaa. Panning ehk kaasalohistamine.

Kokkuvõtteks

Nagu kogu eelnevast heietusest selgelt näha, on võimalusi õnnestunud piltide osakaalu suurendamiseks mitmeid. Tasub olla loominguline ja valmis ära kasutama iga vähimatki võimalust stabiilsuse suurendamiseks või säriaegade lühendamiseks. Sest nagu juba vanarahvas ütles – eesmärk pühendab abinõu. Ja abinõusid teravate piltide saamiseks on mitmeid:

• tee endale selgeks fotograafia põhitõed ja see, mida tähendab ava, mida säri ja mida ISO ning kuidas ühe või teise väärtuse muutmine mõjutab teisi
• õpi tundma oma kaamerat ja selle erinevaid seadeid, et vastavalt oludele valida õige meetod – kuidas lülitada sisse stabilisaator, kasutada sarivõtet, muuta säriparameetreid jne
• tööta oma kaamera hoidmise oskuste kallal – käed keha ligi, kaamera vastu nägu ja ära hinga
• otsi tuge – nõjatu vastu seina, puud, lambiposti; kui vaja, istu maha, heida kõhuli, fikseeri oma asend
• kasuta kõike käepärast – kaamera aluseks sobib kõik alates raamatutest ja lõpetades pudelitega
• ära karda pildile liikumist jäädvustada, kõik ei peagi ideaalselt terav olema.

Pildiinfo: Canon G3, säriaeg: 1/20 sek, ava: f/3.5, ISO: 100, fookuskaugus (35mm ekv): 35 mm, võttekoht: USA, MInnesota, indiaanireservaat.

P.S. Ülalkirjutatu ei pretendeeri mingil juhul absoluutsele tõele ning kindlasti on kõigil lugejatel asjade paremini tegemiseks veel mitmeid nippe ja mõtteid.

Loomulikult võiks allpool kommentaarides oma nippe ka teistega jagada. Ning miks mitte kirjutada ka seda, miks ja millal üldse kellelgi on vajadus tekkinud käelt pildistades pikemaid säriaegu kasutada.

Enda pilte läbi vaadates jäi silma, et peamiselt on tegu miskite reiside ja muuseumide jms piltidega. Et lihtsalt aeg on olnud limiteeritud ja tuli arvestada teiste inimestega ning nö käigupealt omad klõpsud ära teha. Või siis üldse mitte teha.

Ahjaa, seda veel ka, et kõik artiklis toodud pildid on tehtud käelt. Nii et nagu näha, siis veidi harjutades ja tibake head õnne lisades saab pildi ka 1/3 sekundilise säriajaga.

Pildiinfo: Pentax Optio W60, säriaeg: 1/4 sek, ava: f/3.5, ISO: 200, fookuskaugus (35mm ekv): 28 mm, võttekoht: Holland, Amsterdam. Kiire sarivõte keset teed peatudes.

(2773)