Kui räägitakse piltide raamimisest, siis ilmselt esimese asjana turgatavad pähe liistud ja klaasid ja konksud ja millegi kuhugi riputamine.

Või siis äärmisel juhul arvutis ümber pildi mingi musta kasti vms asja joonistamine ja hiljem selle eest kommentaariumites mööda päid ja jalgu saamine, sest see ei meeldi mitte kui kellelegi.

Aga mitte sellest ei tule praegu juttu. Vaid hoopis sellest, kuidas pilti selliselt teha, et pildil olevat pildil olevaga raamida.  Ning tuua sellega esile oluline ja anda pildile sügavus ja ruum ja mitmemõõtmelisus ja kõik need teised targad sõnad.

Seega räägime hoopis pildil olevatest objektidest nö loodusliku (või loomuliku?) raami kujundamisest, et hiljem ei peaks enam kastikesi ümber pildi joonistama või naelutama :-p. Ja see pole veel kõik – niimoodi toimides säästad loodust, sest kasutamiseks raamina ei pea puud enam maha raiuma vaid piisab selle pildistamisest.

Selline loomulik-looduslik raamikasutus toob kaasa ühe olulise vabaduse – kui hiljem lisatud raam peab reeglina olema ikkagi suhteliselt kitsas ja ühtlase laiusega (ja ikkagi nagunii kellelegi ei meeldi), siis pildil olev raam võib olla (ja enamasti ongi) misiganes kujuga ja kuiiganes lai.  Nojah, mitte nüüd  täitsa sama lai kui pilt, aga siiski on piirangud väiksemad kui kunstlikult lisatud raami puhul.

Raamiks võib olla ka tõepoolest raam – näiteks läbi akna tehtud pildi puhul aknaraam. Või peegli raam. Aga samahästi mõni puutüvi, oks, teised inimesed ja üleüldse kõik, mis vähegi ilmas olemas on või kõik need asjad korraga. Ning mis on piisavalt suured ja õige koha peal, et sinu kaadril raamiks hakata.

Raam võib olla nii eespool kui tagapool kui ka samas tasapinnas põhiobjektiga. Ja mis asja juures kõige parem – selline raam ei pea olema ümber kogu pildi, piisab täiesti ka ühes või kahest servast. Täitsa vabal valikul, olgu selleks vasak või parem või ülemine või alumine serv või mõni  nende kombinatsioonidest.

Aga milleks pagana päralt see üldse hea on? Esmalt muidugi selleks, mida juba eespool sai mainitud – et anda pildile mitmemõõtmelisus.  Vähemtähtis ei ole ka see, et mõne loodusliku (või inimtekkelise) asja abil saab kenasti varjata muidu tähelepanu tõmbavaid ja pildil ülearuseid detaile ning esile tuua olulisi. Pildistades arhitektuuri saab näiteks rõhutada mõnd detaili, kuid samas panna raami kaasa mängima – näiteks tehes pilt läbi mõne värava või akna, mille puhul ka see sama värav või aken muutub pelgalt raamist juba ka pildi osaks. Sest just pildiga orgaaniliselt kokkusobivus on loomuliku raami märksõnaks.

Raami osav kasutamine mitte ainult ei anna lisadetaile pildile juurde vaid tekitab pildi vaatajas lisahuvi – sest tihti on huvitav just see, mida ei näe, mis on pilgu eest varjatud.  Seega võimaldab  loomulik raam varjata asju, mida hiljem juurde joonistatud raamiga teha ei saa. Näiteks udused oksad või kõrred esiplaanil loovad hiilimise ja luuramise tunde.

Ühesõnaga – raam paneb fantaasia paremini tööle. Kavõi näiteks portreevõtte puhul raami taha suunatud pilk, midagi, mida pildil olija näeb, aga pildi vaataja eest varajatakse. Kuigi selliste asjadega tasub ettevaatlik olla – kui üle pingutada, siis võib pilt vaatajale tunduda poolik, sest oluline osa on välja jäänud.

Lisaks sellel saab  loomuliku raami abil – sest raam ei pruugi asuda ainult kitsa ribana pildi servas – juhtida tähelepanu peamisele objektidele pildil. Ehket näiteks saab raami kasutada vaataja pilku pildi sisse “imeva” diagonaalina. Isoleerides samas ümbritseva ja garanteerides, et vaataja pilk kuhugi uitama ei lähe. See küll haakub juba paljuski üldise kompositsioonireegliga suunavate diagonaalide kasutamiseks, aga üks ei välista teist.

Samas ei maksa üledoseerida – väga suurel osal (et mida öelda enamikel) juhtudest on pilt parem ilma raamita. Seega katsu alati eelnevalt hinnata kas ja kuidas raamimine mingil konkreetsel juhul vaataja jaoks toimida võiks. Ei maksa üle punnitada ja meelheitlikult esiplaanile mingeid objekte otsida. Kui ei ole, siis ei ole, saab ka niisama pilti.

Kui raamimise võimalus on, siis selle kasutamise peale mõtlemine tasub ikka ära, sest see võib olla just väike nüanss, mis annab pildile selle “millegi”, mille poole me kõik püüdleme… Teisalt aga paljudel juhtudel pole selliste asjade peale aega pildistamishetkel mõelda ja tuleb tegutseda instinktiivselt ja klõps ära teha.

Viimaseks, kuid mitte vähemoluliseks küsimuseks on, kas raam peaks olema terav või udune. Ehket kas fookus peaks ulatuma ka raamile? Ega siin ühest vastust ei ole, sõltub väga paljudest asjadest. Ruumilise mulje loob paremini fookusest väljas olev raam – seega kasuta kaameral lahtisemat ava (ehk väikesemat teravussügavust) ja paiguta raam pigem esiplaanile.

Kui raam oma detailidega peab moodustama osa pildist, siis kasuta kinnisemat ava (saad suurema teravussügavuse). Oluline on muidugi ka põhiobjekti ja raami vaheline kaugus ja see, millise fookuskauguse juures pilti teed – paljudel juhtudel lihtsalt ei ole enam nii objekti kui esiplaani samaaegne teravus võimalik. Ja mis kõige toredam – vahel võib hoopis raam fookuses olla ja põhiobjekt udune. Lahe.

Nii et – eksperimenteeritagu. Murtagu raamidest välja (kasvõi sõna otseses mõttes ;-) ). Mõeldagu väljaspool raame. Ja need kõik teised loosungit, mis praegu kohe meelde ei tulnud. Eks peab nende üle veel mõtlema.

(198)