© Tekst ja fotod: Sven Začek

Ma olen tihti kohanud arusaama, et hea pildi teeb subjekt. Kui selleks on haruldane lind või loom, siis on suurepärane pilt garanteeritud. Karu suurelt kaadris ja muud pole vajagi. Karudest on tehtud äärmiselt palju pilte. Miks siis on nii, et mõned karupildid on paremad kui teised, kuigi pildil on üks ja seesama subjekt? Kas vahe võiks tuleneda erinevast keskkonnast, valgusest ja taustast?

Ühesõnaga, pilt ei koosne ainult peamisest pildistatavast, vaid ka seda ümbritsevatest komponentidest, mis kõik kas töötavad selle nimel, et pildistatut rõhutada või on hoopis häirivateks koostisosadeks. Lisaks valgusele ja keskkonnale on taust üks hea vahend, mida oskuslikult ära kasutades saame pilti tundmatuseni muuta.

Esimeseks abivahendiks on tausta ühtluse kontrollimine. Ühtlane taust lubab keskenduda põhimotiivi vaatamisele ja ei kisu tähelepanu endale. Ühtlase tausta saamist hõlbustab pika fookuskaugusega teleobjektiiv, suur ava (väike avaarv) ja tagaplaani elementide kaugus pildistatavast. Mida kaugemal seisab näiteks kits metsaservast, seda lühema objektiiviga saab ühtlase tausta.

Teine tähtis abivahend tausta kontrollimiseks on võttenurk. Pildistades liiga kõrgelt jääb taustaks maapind ning see on alati pildistatavale liiga lähedal saamaks tulemuseks ühtlast tausta. Pildistades liiga madalalt on jällegi oht heleda taeva tungimisel pilti, mis muudab kontrastid liiga tugevaks ja jätab ilma abistavate filtriteta põhimotiivi alasäritatuks. Teiselt poolt võib taevast ka huvitavalt ära kasutada, säritades näiteks kitse graafiliseks siluetiks. Pildistamisel soovitan alati proovida jälgida tervet kaadrit. Tean, et see on raske, kui karu oma nukrate silmadega otse objektiivi vaatab, kuid peale mõningast harjutamist muutub see juba harjumuseks.

Kolmandaks, kõige raskemaks vahendiks on tausta tooni valimine. Tume taust toob hästi esile heledaid subjekte ja hele taust rõhutab tumedaid. Lisaks annavad huvitavaid tulemusi ka subjektiga sama värvi taustad. Seega pole eriti hullu, kui ei õnnestu tausta peensusteni kontrollida. Peaasi, et õnnestuks tekkinud situatsioonist maksimumi välja pigistada. Looduses ei saagi tihti rohkemale loota, sest looduse prognoosimine on äärmiselt raske kui mitte võimatu.

Madal võttenurk võimaldas taustaks saada tumeda kaugele ja varju jääva metsaserva, heleda roostiku ja sinaka vee. Taustaelementide piisav kaugus heletildrist muutis nad kõik ühtlaste üleminekutega udukoguks, mis kõik töötavad linnu esiletõstmise heaks.

(543)