Ma ütlen kohe alguses ausalt ära, et tegemist oli minu esimese katsetusega nii suure fookuskaugusega objektiiviga ja oi, kuidas ma heda hetke olin oodanud. Tamron 150-500 mm f/5-6.7 Di III VC VXD telesuumile olin ma silma peale pannud juba selle ilmudes, sest lõpuks ometi loodi Sony “E-mount” bajonetiga hübriidkaameratele kolmanda osapoole poolt arvestatav alternatiiv. 

Nüüdseks on muidugi ka Sigma poolt konkureeriv mudel turule juurde tekkinud, mistõttu seadsin sammud Photopointi foto- ja videotehnika renti ning laenutasin Tamron 150-500 mm VC VXD, et lähemalt tunda, mis selle heaks teeb.

 

Tamron 150-500 mm Di III VC VXD omadused

Üheks Tamron 150-500 mm f/5-6.7 Di III VC VXD eeliseks on selle suurus, millega ta edestab nii Sony kui Sigma alternatiive. Kuigi omasuguste objektiivide seas on tegemist pisipõnniga, siis hübriidkere ees näeb see ikka välja nagu Koljat.

Seljakotti pistes tuleb, kas pooled asjad välja tõsta või vaadata suurem kott, mistõttu ei ole ilmselt tegemist objektiiviga, mille sa nii igaks juhuks kaasa võtad. Kui sa juba sellise puraka kotti oled pannud, siis ikka mõttega midagi kindlat pildistada. Ma ei julge mõelda, mida ma siis veel peaksin tegema kui veel suuremat telefoto-objektiivi peaksin üritama endaga kaasa võtta.

Mina isegi ei vaevunud seda kotti panema, vaid keerasin lihtsalt kaamera objektiivi otsa ja kandsin seda endaga kaasas. Hulga mugavam ja hea ka kohe kiirelt huvitavat kaadrit tabada.

Ehituskvaliteet on minu meelest igati viisakas. Ma küll ei oska võrrelda Sony objektiividega, aga olles väga palju kasutanud Tamroni fotovarustust, siis tundub see sama heal tasemel. Miski ei ligise ega logise, nupud ja rõngad töötavad hästi ning üldine välimus ei jäta ka odavat muljet. Mitte et sellise hinnaklassiga asi üldse odav saaks tunduda – võsas ringi käies ikka väike higimull on otsa ees kui sellele mõtlema hakata.

 

Pildikvaliteet

Peamine küsimus iga objektiivi puhul on lõpuks ikkagi pildikvaliteet ja Tamron 150-500 mm VC VXD puhul arvan, et sellega ei tohiks ka kõige nõudlikumal fotograafil probleeme tekkida. Kõik pildid, kus ma ise ei olnud valede sätete kasutamisest midagi ära käkkinud, tulid väga korralikud ja teravad. Nii on lausa lust pildistada kui tead, et päästikule vajutades saad foto, mida julgeks ka Remo Savisaarele näidata (eeldusel, et subjekt teda muidugi huvitab).

Kuna objektiivi suurim fookuskaugus on 500 mm, siis loomade pildistamiseks tuleb natuke rohkem harjutada luuraja oskusi, et saada sarnaseid pilte kui 600 mm peal. Ideaalis muidugi võiks õiges kohas laagri püsti panna ja oodata kuni fauna ise sinu vaatevälja tuleb, aga kuna ma pole veel teab mis loomafotograaf, siis pidin jälitustegevuse kasuks otsustama.

Sellest hoolimata andis objektiiv võimaluse jäädvustada loomi, kes esmapilgul tundusid olevat minust ikka väga kaugel. Vahepeal kauges põlluservas metskitse silmates tekkis kõhklus, kas üldse minna üritama teda fotole tabama, kuna vahemaa tundus ikka metsik, aga kui loom juba sihikule sai võetud, siis sain aru, et kartused olid olnud asjatud.

Sellise objektiiviga peab arvestama, et pimedas tuleb ISO üles keerata – eriti kui liikuvaid subjekte pildistad. Hoolimata f/5-6.7 suurusest avast on see paratamatus, kuid sellegipoolest suudab see ava kõike arvesse võttes mõistlikult palju valgust läbi lasta. Pigem tuleks siiski panustada säriajaga mängimisele, et eha ja koidu ajal mürast pääseda.

See on juba omaette teadus, mis tuleb katse-eksitus meetodil omal käel järele proovida, eriti kui objektiiv plaanis päriseks soetada. Ma ise pigem läksin kindla peale välja ja kasutasin kiiremat säriaega ja kõrgemat ISO. Mürane pilt on parem kui udune, aga selle müra sain ma ka oma piltidelt üsna lihtsalt järeltöötlusega välja.

 

VC-pildistabilisaator

Udust pilti aitab vältida objektiivi sees olev VC stabilisaator, millele Tamron on lisanud lausa kaks nuppu – ühega saad seda sisse ja välja lülitada ning teisega määrata ära stabilisatsiooni tugevuse. Viimasega saad valida lausa kolme astme vahel.

Mina alguses isegi ei tulnud selle peale ja päris esimesed kitsepildid ilmselt läksid ka selle taha, et olin küll stabilisaatori sisse lülitanud, aga kogemata jätnud tugevusastme kõige madalama peale. Kui seda nägin, siis lükkasin stabika kohe põhja ja sinna ta ka jäi. Ma väga ei mõista miks peaks üldse tahtma seda mingisse muusse režiimi panna kui maksimaalne stabilisatsioon.

Seda on kohe aru saada kui stabilisaator täistuuridel töötab. Ma tundsin end sellega aeglasel säril 500 mm fookuskaugusel käe pealt pildistades julgemini, kui oma Tamron 70-180 mm f/2.8 VXD objektiiviga, millel ei ole sisemist stabilisatsiooni. Kui klaasi teravusse ära ei armu, siis sellesse stabilisatsiooni küll.

 

Flex Zoom Lock mehhanism & Arca Swiss statiivikinnitus

Mulle isiklikult ei meeldinud Tamroni lisatud võimalus fookuskaugus suumirõnga liigutamisega lukustada (ehk Flex Zoom Lock). Minu jaoks oli probleemiks see, et näiteks mõnda looma nähes on vaja kiirelt tegutseda ja minul juhtus sageli, et kogemata kas sahmimise käigus lukustasin objektiivi kindlale fookuskaugusele või olin juba varasemalt seda teinud ja ei saanud koheselt jälle suumima hakata.

Ajapikku neid vigu tuli muidugi vähem, aga minule ei andnud see funktsioon midagi juurde, vaid pigem võttis ära. Samas see ei ole suur probleem ja nagu öeldud, siis ajapikku harjub ära. Kindlasti on neid fotograafe, kes seda funktsiooni väga hindavad, aga mina lihtsalt pole üks neist.

Reaalselt seisin ma silmitsi ainult ühe probleemiga seoses statiivikinnitusega. Kuigi objektiivi on võimalik otse Arca-Swiss plaadiga statiivide peale kinnitada, siis oli seal vähemalt minu statiiviga üks väga suur aga. Minu Manfrotto statiivi kinnitusplaadil on alumisest otsast kergelt väljaulatuv polt. Samal ajal pole Tamroni statiivikinnituse all mingit soont ega muud õõnsust, mistõttu sain ma ma objektiivi plaadi külge kinnitada vaid võib-olla 2 cm ulatuses.

Arvestades, et see peaks hoidma 1500 eurost objektiivi, siis mina ei julgenud seda nii hoida kauem kui 10 sekundit. Ehk sisuliselt ei saanud ma seda objektiivi oma statiivi külge kinnitada. Samas mul on see statiiv juba nii kaua olnud ja sellist vatti näinud, et võib-olla ühelgi teisel seda probleemi ei ole ja lihtsalt minul on kinni kiilunud poldiga plaat. Kui sinu statiivi kinnitusplaadil sellist väljaulatuvat polti pole, siis ei ole ka probleemi ja kasuta julgelt. 

 

Kokkuvõtteks

Tamroni 150-500 mm objektiivi mõned pisiprobleemid on seotud rohkem isiklike eelistuste ja mõningase kasutusmugavusega, aga kui tead nendega arvestada ja ära harjuda, siis saad aru, et tegemist on super telesuum-objektiiviga. Pikemas otsas puuduvast 100 mm tunneb küll kohati puudust, aga kui mõelda võidetud suurusele, siis loodetavasti saab see kompenseeritud.

Võib-olla ma ei suutnud väga hästi sõnadesse panna Tamron 150-500 mm f/5-6.7 Di III VC VXD kõiki häid külgi, aga mulle see tõesti meeldis. Seda tüüpi objektiivi kohta on see siiski kompaktne, kuigi fotokott peaks sellegipoolest olema suur. Ilmselgelt pole see nii valgusjõuline kui 50 mm fiksobjektiiv, aga oma kaasvõitlejatega on ta ilusti konkurentsis. Tehtud pildid tulevad teravad – seda nii tänu objektiivi heale klaasile kui tasemel stabilisatsioonile.

Ma vist olen varem ka öelnud, et ei oleks tahtnud rendikat tagasi anda, aga selle telesuumiga oleks ma küll hea meelega riigist ära põgenenud. Mul on aastate jooksul kogunenud nii palju fotoideid, mida kahjuks ei jõudnud realiseerida. Parimad fotohetked ju ei tule tellimise peale, vaid pead ise pikema aja peale neid otsima minema. Loodetavasti avaneb mul kunagi võimalus see objektiiv ka endale soetada ja kõik need ideed realiseerida.

 

---

Simo tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel või simosepp.com veebilehel.

Soovid samuti proovida Sony a7 III, a7S III, a7R III, a7R IV või a9 III täiskaader hübriidkaamerat ja Tamron 150-500mm Di III VC VXD objektiivi? Pole probleemi, sest need on laenutamiseks saadaval meie fototehnika rendis – photopoint.ee/rent ››

(1122)