Augustiöödega saabub pimedus tagasi meie maale ja pärast paarikuist valgete ööde aega on tore taevas jälle tähti näha. Juhtumisi ongi august väga hea kuu „langevate tähtede“ pildile püüdmiseks. Jutumärkides sellepärast, et tegelikult ei lange ju mitte tähed, vaid näeme lihtsalt kosmilise pürgi põlemisjälgi meie atmosfääris.

Ööpiltide tegemise Eestis on aasta-aastal järjest raskemaks läinud, et mitte öelda mõttetuks. Iga uue, Euroopa Liidu poolt toetatud maantee-ehituse projektiga saabub tohutu tänavavalgustuse armee, mis meie öötaevast reostab.

Praegu polegi Eestis kohta, kus saaks jäädvustada ööpildi klassikalise maastikufotona, kus oleksid esiplaan, keskplaan ja tagaplaan, sest kuhu igas oma objektiiv suunata, ikka värvub taevas kusagil tehisvalgustusest kollakaks. Seega ei jäänud mul midagi muud üle, kui pildistada otse üles ja elimineerida horisondil laiutavad kollased laigud.

Muidugi, mida kitsam on vaateväli, seda väiksem on tõenäosus püüda „langev täht“ kaadrisse. Õnn soosib tihti neid, kes pingutavad ja nii läks sel ööl minulgi. Kuigi kõige eredam sähvatus jäi mul jäädvustama, sest see toimus loomulikult just seal kaares, kus tõusis taevasse Tartu linna massiivne valgussammas.

Lisaks tehisvalgusele segab ööpildistamist ka meie tihe lennuliiklus. Pildiööl lugesin ma kolme tunni jooksul kokku 23 ülelendavat lennukit ja 27 „langevat tähte“. Loodus jäi sedapuhku peale, kuid võib arvata, et kauaks võidutunnet enam ei jätku…

Taeva pimenemist oodates lesisin ma rabamättal ja vahtisin üles, oodates tähtede ilmumist. Kauaks nad peitu ei jäänud ja ilmusid taevalaotusele ühekaupa nagu kevadised sipelgad, kes pärast lume sulamist arglikult pesast välja tulevad. Peagi oli taevas tähti täis. Kahjuks ilmus koos tähtedega nähtavale ka tehisvalgus, võõbates horisondile laia pintsliga oranžikas-kollase triibu. Olin Alam-Pedja looduskaitsealal.

Kõige võimsam kuma tuli Lõunast, seal oli Tartu. Põhja poolt paistis Põltsamaa. Idast tõusis taevasse tohutu valgussammas, seal ilutseb uus Puurmani sild, mida valgustatakse justkui läbiks seda niisugusel kellaajal tuhat masinat tunnis ja samapalju inimesi prooviks autodega ühel ajal sõiduteed ületada. Siit tuleb minu arvates hea ettepanek eelarvekärpeks. Lülitage valgustus välja ja ma kujutan ette, et kuus säästaks see mitu tuhat eurot. Minu autol näiteks töötavad öösiti tuled ja vaatamata sellele, et ma olen sellelt sillalt sadu kordi üle sõitnud, pole ma seal kunagi ühtegi inimest kohanud. Loomadki ei pääse teele, sest tee on ju kõrgeks tõstetud. Kellele see valgustus? Nii, vabandust pika jahumise pärast, kuid see teema on mul juba pikka aega hingel olnud.

Läänest immitses ka nõrka tehisvalgust, seal on järjekordne uus ehitis – uus ülevalgustatud sild Emajõe lättel Võrtsjärve ääres. Vabandust, aga see on mõttetu! Olen rääkinud vanemate loodusfotograafidega Fred Jüssi ja Arne Aderiga. Nad meenutasid aegu, mil võisid augustkuul süsimusta taevasse vahtida ja looduse ilu nautida. Kahjuks polnud siis võimalik selliseid pilte teha…

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

Pildiformaat – 3:2 püstkaader.

Kadreering – Otsisin graafilise kuivanud rabamänni ja sättisin selle paralleelseks meie oma galaktika Linnuteega. Minu õnneks otsustas ka „langev täht“ samas suunas langeda. Lisaks sellele hakkas südaöö paiku tõusuma mõnus udu, mis end kaadri serva pressis ja lõi mõnusa raami pilti sissetulevale männile.

Ava – F2,8. Muud valikut veel ei ole, sest pikema säriajaga kui 30 sekundit, jäädvustuvad tähed täppide asemel triipudena ja nõrgema valgusega „langevad tähed“ ei pruugi üldse pildile salvestuda.

Tehnika – Nikon D3s 194.29€ + Nikkor 14-24mm F2,8 1999€. F2,8, 30s, ISO 5000. Statiivilt..

Valgus – Kell 00:19, kuu puudus täielikult, mis tähendab, et taevas on ühtlaselt tume ja tähed on kõige arvukamalt nähtavad.

Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Photoshop CS4 tarkvaraga.

Vaata kõiki Sveni pildilugusid Photopointi Ajaveebis

(483)