Ahoi kõigile sügiskuldselt Lapimaalt! PP ajaveeb ja mina alustame igakuiste pildilugude sarjaga, milles ma proovin välja valitud foto nii tehniliselt, kompositsiooniliselt kui ka ettevalmistuselt lahti rääkida. See peaks olema nagu kõva häälega mõtlemine. Pildi valimise koha pealt ei oskagi midagi kindlat lubada, sest pilte tuleb kogu aeg juurde ja see mõjutab valikut, kuid kindlasti tuleb vaatluse alla ka vanemaid fotosid. Võib olla nii palju, et kui kellelgi on mingi „soovilugu“ nagu raadios öeldakse, ehk soovipilt, siis võib selle julgelt kommentaaridesse kirja panna ja kui leiame, et see on ka laiemale üldsusele hariv, siis võtame ette. Muidugi saan ma sõna võtta ainult oma piltide all.

Niisiis Soome Lapimaa ja ma arvan, et on paslik alustada sarja pildiga Soome rahvuslinnust, kelleks on laululuik. Laululuiged on Soomes tavalised pesitsejaid nagu meil on seda kühmnokk-luiged. Samas pole ma kuulnud, et laululuiged kasutaksid kühmnokkadele omaseid linnastumise võtteid. Soomes pole seda muidugi ka vaja, sest sobivad pesitsuspaiku leidub külluses. Seetõttu on pildistamise mõttes tegemist pelgliku liigiga. Meil kohtab laululuiki peamiselt nii kevadise kui ka sügisese rände ajal, kuigi viimastel aastatel on mõned kollaste nokkade omanikud juba ka Eestisse püsivalt elama kolinud. Siiski on pesitsuspopulatsioon veel äärmiselt väike ja pesaleid haruldane. Igatahes teavad need, kes on rände ajal laulukaid pildistada püüdnud, et tegemist on eemale hoidva liigiga, kes silmates ohtu, kohe vastassuunas ujuma hakkab, mistõttu on tulemuseks sellised tagumikupildid, kus lind küll vaatab kaamerasse, kuid teeb seda üle oma ahtri ise samal ajal eemale ujudes. Nii on tulemuseks mitte just vaimustusest kilkama panevad fotod.

Mul on siin olnud selles mõttes õnne, et minu giidiks on Soome loodusfotograafia tuntuim nimi –   Hannu Hautala. Tal on kõik joutsenjärvet teada, sest laululuik on üks tema lemmiklindudest, keda pildistades on Hannu lausa raamatu kokku saanud ja see Soome rahva uhkus. Mõtlemist teisel pool lahte elavatele fotograafidele… Ahjaa! Joutsen on soome keeles laululuik.

Niisiis sõitsime Hannuga ringi ja ma sain tugeva keelepraktika osaliseks, sest tema räägib ainult soome keelt ja mina mitte eriti. Õnneks on mul arusaamisega täitsa hästi ja rääkimine tuleb tasapisi järgi. Teise päeva õhtuks läheb juba päris mõnusalt. Kuna Soomes on pesitsejaid palju, siis on järeltulijaid veelgi rohkem. Meie eesmärgiks oligi saada pilte tervest perest, kuid tavaliselt tegutsevad küllaltki suured pojad juba julgelt omapäi ja vanematest natuke kaugemal, mistõttu ei saa me neid hästi ühele pildile. Olemegi juba alla andmas ja tagasiteel, kui näeme, et ühe vahva sügisvärvidest pakata järve ääres päris kalda lähedal toituvad kaks vanalindu ja neli poega. Muidugi võtavad nad meie saabumise vastu tagumike paraadiga, millest pilte ei saa ja polegi mõtet teha. Eks näpp ikka vajutab mõned, kuid hiljem ekraanilt kontrollides lähevad nad kustutamisele. Oleks tagumikega pildistamine piirdunudki, siis oleks need pildid võib olla päevagi üle elanud, mitte aga rohkem.

Hannu jääb autosse, kuid mina jooksen kaldajoonele ja viskan kõhuli maha. Võttenurka valides on sisuliselt kaks võimalust. Esiteks, võtta kõrgelt, et linnud jääksid vee taustale ja asetada sügisvärvides vastaskallas pildi ülaossa. Teiseks, proovida nii madalalt, kui võimalik, et linnud tõuseksid tumeda metsa taustale ja nende hele kuju lausa hüppaks silma. Vahepealseid võimalusi ei ole, sest need kõik lõikaksid lindudele valusalt ja teravalt kaela. Kuna küünarnukk vees on võimalik saavutada teine variant, mis mulle tavaliselt rohkem meeldib, siis otsustangi selle kasuks. Jään ootele. Kui linnud on saavutanud nende arvates ohutu kauguse lamavast ja autos olevast fotograafist eemaldumiseks, keeravad nad külje ette. Oi, kui ilus! Vanemad lähevad uhkelt ees ja pojadki ujuvad kaadrisse. Just nii nagu peabki olema. Lähemalt kogu pere kaadrisse ei oleks mahtunud see on selge.

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

Panoraamformaat – pilti on lõigatud ülevalt ja alt. Laius on nii nagu kaamerast tuli. Lõikamise põhjuseks on vaataja tähelepanu koondamine olulistele detailidele vähendades pildi mahtu heleda taeva ja halli vee arvelt.

Võttenurk – Nii madal, kui võimalik, et rõhutada lindude suursugusust ja päästa nad horisondigiljotiinist.

Ava – täisava, et taust oleks võimalikult udune ning sügisvärvid vaid looksid taustsüsteemi, mis väljendab sügisel toitu otsiva pere eluliselt tähtsaid tegemisi, sest kuu aja pärast peavad pojad lennuvõimelised olema.

Tehnika – Nikon D3x 7623.98€ + Nikkor 300mm F2,8 VRII + Nikkor TC-E20III. F5,6, 1/1000, ISO 800. Käest, lamades.

Valgus – Pilvealune hommikuvalgus. Valgus sai mõõdetud enne pildi tegemist kollaselt heinalt siinpoolsel kaldal ning lamamisasendisse jõudes kontrollitud uduselt veepinnalt.

Salvestus – RAW formaadis, mis on konverteeritud Nikon View NX2 tarkvaraga. Vabandan igaks juhuks ette, sest otsereportaaži huvides on pilt valmis sätitud sülearvutil. Kui lõppvariant on teistsugune, siis teen vahetuse.

(302)