Alates hetkest, mil hakkasin Canoni asemel rohkem Fujifilmiga pildistama, on minu käest pidevalt küsitud, et miks just Fujifilm ja mitte Sony. Aus vastus on, et tegelikult polnud ma kuni selle aastani teinud Sonyga rohkem kui paarkümmend klõpsu. Seega puudus mul ka võrdlusmoment ja kõik, mis ma oskasin Sony kohta öelda, oli loetud/kuuldud/ette kujutatud. Polnud lihtsalt tekkinud võimalust selle brändiga tutvust teha.

Kuni veebruari kuus kirjutati mulle Photopointist ja pakuti Sony tõelist megapikslimasinat A7R III keret koos paar objektiiviga testimiseks. Kuna ees ootas nii EV100 presidendi vastuvõtt ERMis kui Noorte- ja Juuniorite laskesuusa maailmameistrivõistlused Otepääl leidsin, et võiks seda palju kiidetud süsteemi proovida kõrvuti koduse ja sisse harjunud Fujifilm X-T2‘ga.

Fujifilm X-T2 (vasakul) ning Sony A7R III (paremal) on ilma tallata mõlemad peaaegu sama suured

Muidugi oli mul Sony suhtes teatavad eelarvamused. Olin lugenud ja kuulnud, et Sonyl on probleeme autofookusega, mis küll uuematel keredel peaks olema parendatud. Lisaks on tänu täiskaader sensorile Sony objektiivid suured ja rasked. Samas on Sony kuulus oma sensori kvaliteedi poolest ning seda näitab ka see, et Nikon kasutab enda kaamerates just konkurendi toodangut.

Tegelikult võib ju öelda, et ka minu igapäevaselt kasutuses olevates Fujifilm kaamerates on sees Sony sensorid. Vahe on aga selles, et Fujifilm tellib Sonylt nö põhja, kuid on enda poolt lisanud X-Trans pikslipaigutuse, mis eristab nende kaameraid teistest. Testides aga jätsin need eelarvamused kõrvale ja proovisin sellest võtta viimast. Lisaks A7R III kerele oli mul kotis Sony enda toodetud FE 24-70mm f/2.8 GM, FE 70-200mm f/2.8 GM OSS ja Sonnar T* FE 55mm f/1.8 ZA. Selle kombinatsiooniga võib laias laastus tunda ennast mugavalt pea igas situatsioonis.

Sony A7R III + FE 70-200 f/2.8 GM

42 miljonit imelist pikslit

Kaamera spetsifikatsioone, numbreid ja muud tehnilist infot leiab pea igalt poolt, seega ei hakka sellest lähemalt kirjutama, kuid ühe olulise numbri tooks siiski välja. Nimelt on Sony A7R seeria tuntud oma rohkete megapikslite poolest. Neid on selles pisikeses kaameras kokku 42 miljonit, mida on rohkem kui mul arvatavasti kunagi on tarvis. Teatud situatsioonides on sellest muidugi palju kasu. Kui sa oled fotograaf, kellele meeldib oma pilte rohkelt lõigata, siis kindlasti on A7R III praegusel hetkel üks parimaid valikuid üldse. Rohkem lõigatavat ruumi pakub sarnases hinnaklassis vaid Canoni 5DS/R ja Nikoni D850. Nimetatud kaamerad on aga peegelkaamerad ja sestap ka oluliselt suuremad.

Suur hunnik megapiksleid tekitab aga alati küsimuse, mis juhtub pildiga kõrgemate ISO’de juures. On ju levinud teadmine, et mida rohkem on megapiksleid, seda väiksemad need pikslid on ja seda rohkem peaks piltidel ka kõrgemate ISO väärtuste juures olema müra. Hea proovikivi sellele pakkus Otepää võrdlemisi pime ja kehvasti valgustatud kultuurimaja, kus toimusid noorte- ja juuniorite laskesuusatamise maailmameistrivõistluste medalitseremooniad.

Nimelt polnud mul Sony jaoks välku ning pidin lootma ainult lahtisele avale ja kõrgele ISO-le. Minu tõeliseks üllatuseks oli Sony pilt ISO 6400 juures puhtam kui näiteks Canon 5DS-i ISO 2500. Olen nimelt ka Canoni 50 megapikslist kaamerat mõnda aega proovinud ja võrdlusmoment on suhteliselt värske. Seega A7R III puhul julgesin ma pildistada ilma probleemideta ISO 8000 juures ja müra pidi RAW faili töödeldes vaid minimaalselt eemaldama. Sellise megapiksliarvu juures on see tulemus vägagi üllatav!

A7R III + FE 24-70mm f/2.8 GM, ISO 1600

A7R III + FE 55mm f/1.8. ISO 5000

Teine suur kiitus läheb Sony RAW faili töödeldavusele. Pikalt Canoni kaameraid kasutanuna mäletan seda teatavat frustratsiooni kui keerulistes valgusoludes oli väga keeruline RAW failist suurt dünaamilist ulatust välja imeda. Tõsi, ma vajan ja tahan seda vaid kindlatel juhtudel, kuna eelistan pigem kontrastsemaid pilte, kuid teatud juhtudel eelistan ka varjualadest informatsiooni välja tõmmata ja dünaamilise ulatusega mängida.

Fujifilmi kasutades olen nautinud selle JPEG suurt dünaamilist ulatust ja võimet ka RAW faili manipuleerida rohkem kui Canoni oma, kuid siinkohal pean tõdema, et tohutu dünaamilise ulatuse fännidele on Sonyl nii Canonist kui Fujist rohkem pakkuda. Nii heledates kui tumedates alades on informatsiooni, mida välja tõmmata oluliselt rohkem, kui ühelgi teisel kaameral mida kasutanud olen.

Sony A7R III + 70-200mm f/2.8 GM. Pildistatud tugevalt vastu valgust ja RAW failis varjualad välja tõmmatud

Esimene pettumus – JPEG kvaliteet

Kui kogu jutt on siiani käinud RAW failide kohta, siis JPEG kvaliteet jääb Sonyl vajaka. Kuigi automaatne vale balansi mõõtmine on suhtleliselt täpne, on kaamerast tulevad failid suhteliselt plassid, omanäolist värvigammat nagu Fujifilmi JPEG failidel neil pole, ning isegi väiksemat töötlemist nad ei kannata. Selgelt on Sony näol tegemist kaameraga, mis on mõeldud ainult RAW faili pildistamiseks.

Minu töörutiin, kus Fujifilmiga pildistan ka kiiruse/mugavuse tõttu osaliselt JPEGsse, Sonyga pildistades igatahes nõnda välja ei veaks. Lisaks on 42 megapikslised RAW failid väga-väga nõudlikud ka arvutile. Isegi mu suhteliselt uus ja võimas iMac laadis igat faili Lightroomis mõnda aega lahti. Kahjuks puudub Sonyl ka väiksema RAW faili pildistamise võimalus – või vähemalt ei leidnud ma seda võimalust menüüst üles.

Kus on kaart menüülabürindi jaoks?

Esimest korda Sony kaamerat kätte võttes ei tundnud ma ennast üldse koduselt. Nii nagu ka mu esimene Fujifilm X100s oli esmapilgul segadust tekitav, oli ka Sony kere nuppude asetus harjumatu. Vahe on aga selles, et kui Fujifilmil on iga vajaliku seadistuse jaoks eraldi nupp või ketas, on Sony suuresti kõik need asjad peitnud oma keerulisse menüüsüsteemi.

ISO jaoks eraldi nuppu ette nähtud ei ole, AF-S ja AF-C vahel liikumiseks peab vahemenüüsse liikuma, sama sarivõtte seadistamiseks. Need kõik on Fujifilmil lahendatud ketaste või märgistatud nuppudega. Õnneks on ka Sonyl mitmeid programmeeritavaid nuppe kaamera tagaküljel, kuid nende funktsioonide vahetamiseks peab peamenüüs leidma üles õige koha. Ja siin läheb asi keeruliseks.

Menüü on küll jagatud eraldi kategooriateks, nagu ka Canonil ja Fujifilmil, kuid erinevad seadistused asuvad neis kategooriates suhteliselt suvaliselt. Nii näiteks otsisin taga võimalust lülitada välja automaatne ekraani ja EVFi vahetamine ning pildistada ainult ühe või teisega. See võttis ilma naljata aega mitu minutit! Ma arvan, et peamiseks Sony menüüprobleemiks on erinevate võimaluste rohkus. Canon on selle väga nutikalt lahendanud Custom Functions seadega, ehk on peitnud väikesed ja mitte kõige olulisemad menüüosad ühe valiku alla nii, et need ei ole kohe kaamerat avastava fotograafi jaoks pidevalt ees. Küll kui aeg käes, jõuad ka nendeni.

Teiseks teeb see menüüs lappamise pikaks ja keeruliseks. Juba ainuüksi videoseadeid oli eraldi mitmeid lehekülgi! Ühesõnaga kasutajamugavuses on Sonyl veel väga-väga palju õppida ning kindlasti on palju fotograafe, kelle esmamulje see Sonyst ära rikub.

Sony A7R III + 55mm f/2.8. Otsisin pikalt kaamera menüüs kohta, kus must-valgelt pildistada. Aega võttis see julgelt umbes minuti, et õige seadistus üles leida

See imeline autofookus

Kui kaks pettumust seljataga, on aeg taas rääkida, millega Sony täppi on pannud. Selleks on minu üllatuseks just autofookus. Nimelt on A7R III sees kasutusel sama AF süsteem, mis ka Sony tippkaamera A9 sees toimetab. Nii korvpalli pildistades, kus subjektid ootamatult kiirendavad, pidurdavad ja segavaid faktoreid tuleb ootamatult kaadrisse, kui ka laskesuusatamises, kus liikumine on lineaarsem ja pilt kontrastsem, töötas Sony autofookus suurepäraselt ja miss-rate oli minimaalne.

Kui Fujifilmi puhul julgen ma öelda, et selle autofookus on ehk umbes kümnendiku aeglasem mu Canoni omast, siis Sony on Canonile veelgi lähemal – võiks öelda, et lausa sama hea. Mis ehk veel eriti üllatav, Sonyl oli võime nägusid tuvastada ja isegi AF-C puhul nägusid jälitada. Laskuvate laskesuusatajate puhul leidis Sony kiirelt näo üles ning vajadusel korrigeeris teravustamispunkti asukohta, kaotamata hetkekski fookust. Millest ma fokusseerimise juures puudust tundsin oli fookuspunktide grupeerimise võimalusest (või vähemalt ei leidnud ma seda korralikult menüüst üles, doh). Kokkuvõtvalt aga autofookuse taha vaevalt, et mõni pilt selle kaamera omanikul jääb, isegi väga kiire liikumise jäädvustamisel.

Sony A7R III + 24-70mm f/2.8 GM

Rasked dilemmad

Sony on praegusel hetkel ainus mirrorless kaamerate tootja, kes kasutab oma kaamerates täiskaader sensoreid. See tähendab kindlasti paljude fotograafide jaoks suurt eelist, eriti täiskaader peegelkaamerate pealt tulles, kuna reeglina on täiskaadri pildikvaliteet parem ja väikest teravussügavust on lihtsam saavutada. Ma valetaksin kui ütleksin, et Sony täiskaader sensor mulle ei meeldiks ja Fujifilmiga pildistades aeg-ajalt suurt sensorit just väikese teravussügavuse tõttu ei igatseks. Samas peitub selles suurema sensori kasutamises ka minu jaoks põhjus, miks ma juba eos olen enda jaoks Sony süsteemi välistanud.

Nimelt on Sony kaamerad küll samas mõõdus Fujifilmi ja teiste mirrorless kaameratega, kuid tänu suurele sensorile vajavad nad enda ette ka suuremat optikat. Näiteks on Sony FE 70-200mm f/2.8 GM OSS objektiivi kaal on 1,5kg – sama ajal on sama fookuskaugusega Fujinon XF 50-140mm f/2.8 R LM OIS WR objektiiv pool kilo kergem. Sama kaaluvahe kehtib pea kõigi sama fookuskauguse ja avaga objektiivide puhul. Ehk suuresti kaotab väike kere nende objektiivide taga oma mõtte või lausa muutub ebamugavaks kuna on võrreldes objektiividega nõnda väike.

Lisaks on pea kõik Sony objektiivid Fujifilmi omadest märgatavalt kallimad ning pigem Canoni L-seeria objektiivide klassis. Kui aga sind ei sega see, et fotokott pea sama palju kaalub, kui Canoni või Nikoni peegelkaamerat kasutades, ei tohiks see argument sind kindlasti segada. Eks see ole maitse asi ning siinkohal kaldun ma kindlasti Fujifilmi poole.

Sony A7R III ja 70-200 f/2.8 ei karda külma ega niiskust. Isegi -20 kraadi ei seganud Sony kombol tööd tegemast ja kui Fujifilmi kaks akut kolmest külmaga otsad andsid, töötas Sony mehiselt edasi!

Hing jäi kriipima

Pärast pisut üle nädalapikkust perioodi Sonyga mõistan ma oluliselt rohkem neid kümneid fotograafe, keda tean, kes Canoni või Nikoni on just selle väikese täiskaader kaamera vastu vahetanud. Sony on teinud peegelkaameratelt ülemineku fotograafide jaoks väga lihtsaks, kuna asju, milles vahetuse käigus ohverdusi peaksid tooma, on minimaalselt (kui üldse). Võita on aga vaat et rohkemgi: kaaluvahe, elektrooniline pildiotsija, parem pildikvaliteet ja ka hind!

Kui isegi pildi kvaliteedi ja pisut ehk autofookuse osakonnaski on Sony Fujifilmist parem, on minu jaoks määrav esmalt kogu komplekti suurus, mis Sony puhul on julgelt kolmandiku võrra suurem ning teiseks JPEG faili kvaliteet, milles Sony Fujifilmile kõvasti alla jääb. Seega saabus teatav hingerahu teades, et Fujifilm on minu jaoks vähemalt hetkel parem valik, kuid hing jäi kriipima kuna aeg-ajalt tahaks selle imelise täiskaader sensoriga ikka pilti teha. Seega, kui kuskilt tohutu hunnik raha sülle kukuks, ei kaaluks väga pikalt, kas ostaks Fujifilmi kõrvale ka Sony komplekti. Ning kui keegi soovib selle mulle hoopis kinkida, leiab kaamera kiirelt üles sellelt lingilt.

---

Ekspress Meedia fototiimi juhi ning fotograafi Hendriku tööde ja tegemistega saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel või veebilehel hendrikosula.com

Uuri lisaks:

• Karbist välja: Sony A7R Mark III hübriidkaamera ››
• Fotograaf Rene Türk: Kas on võimalik, et käes on aeg, kus saame tõdeda: “liiga palju piksleid” ››
• Maastikufotograaf Andrei Reinol: Sony a7R III täiskaader hübriidkaameraga jäisel meremaastikul ››
• Foto- ja videograaf Magnus Heinmets: Igapäevase Fujifilm’i kasutaja lembehetked Sony a7R III täiskaader hübriidkaamera seltsis ››

TIPA 2018 auhinade jagamisel nimetati Sony a7R III parimaks kõrge lahutusvõimega täiskaader hübriidkaameraks.

(1114)