© Tekst ja fotod: Veljo Runnel

Mets on minu jaoks üks kõige raskemini pildistatavaid kohti looduses. Seda eelkõige maastikuna. No mida sa teed lainurkobjektiiviga, kui puu on puu küljes kinni ja seal vahel veel oksarisu või põõsarägastik? Katsu sa leida esiplaanile midagi huvitavat, kui esiplaani ei olegi ja mujale kaadrisse ei mahu ka midagi ära. Sellised on sageli esimesed mõtted, kui metsas fotoka välja võtan. Kõige raskem on tüseda ürgmetsaga, kus on võluvalt palju metsikut loodust, aga kõik see paikneb nii kaootiliselt, et klassikalist kompositsiooni on keeruline paika panna. Asja teeb veelgi segasemaks valusa valgusega keskpäev, kui valguse ja varju terav kontrast kaotab pildist igasugusegi ruumilisuse ja terviklikkuse, kõikjal laotub puuvõrade varjude sigri-migri. Mida siis teha? Sageli tahaks vägagi jäädvustada neid põnevaid laasi, kus matkatud ja loodust nauditud. Valguse poole pealt on tark otsida olukordi, kus läbi võrade paistev taevas ei oleks liiga hele. Selleks võib olla poolhämar varahommik või pilvealune keskpäev. Sealjuures on peaaegu võimatu hakkama saada ilma statiivita, isegi päise päeva ajal lähevad säriajad käest pildistamiseks ebamugavaks. Metsaalust valgust aitab ühtlasemalt jaotada ka niiske ning udune ilm. Pildi jaoks vajalikku ruumi tekitab mõni metsaoja või mahakukkunud puutüvi, olles samas abiks ka kompositsiooni seadmisel.

Metsi on mitut tüüpi, pargitaolised avarad palumännikud on sootuks teine maastik kui pimedad kuusikud. Viimastes tihti ei jäägi muud üle, kui pildistada metsa selle servalt või keskenduda detailidele ning elusloodusele. Tegelikult on isegi ühe metsatüübi sees piisavalt suur mitmekesisus, et pildistaja hädast välja päästa. Tuleb vaid aega võtta ja rahulikult ringi vaadata ning otsida kaamerasilmale paremaid perspektiive. Samas ei maksa loodusesõbral “metsaläinud” kaadri pärast väga ka põdeda. Kui sääsed ja kihulased ei piina, siis saab vahepeal kaamera olemasolu unustada ja hingata täiel rinnal samblalõhnalist metsaõhku. Isegi vereimejatega saab hakkama, kui sääsevõrk kaasas on.

Sihvakas ja tihe männimets mahedas õhtuvalguses on omaette vaatamisväärsus. Tol korral metsateel seistes tundus, et valgus kaob lausa sekunditega, seepärast ei raatsinud statiivi lahtiharutamisele aega raisata, vaid surusin kaamera tugevasti vastu puutüve.

Paksu samblavaiba ja sõnajalapuhmastega metsaalune tundub olevat ideaalne paik haldjate ja päkapikkude kohtamiseks. Tegelikult andsid tooni küll pigem sääseparved, aga fotol seda õnneks näha ei ole.

Avastasin selle Elva jõkke suubuva metsaoja aastaid tagasi. Nüüd üritasin seda pildistama minna, kuid oja kallastel oli peaaegu läbimatu mahakukkunud puude rägastik. Ometi andis just üks selline üle jõe kukkunud sammaldunud tüvi toreda motiivi.

Metsaalust hämarust ja mahedat valgust saab sageli makroobjektiiviga jäädvustada. Tasub kindlasti eksperimenteerida objektiivi avaarvuga. Lahtisem ava jätab ümbritsevast pehmema mulje, samas ei pruugi väike teravussügavus kõigile meeltmööda olla.

(936)