Loading...Sa oled fotograaf ja järelikult meeldib Sulle pildistada – kohe väga. Aga paraku oskus ja tahe pildistada ei tähenda alati, et seda teha tuleks. Siin artiklis vaatamegi, millal on õige aeg kaamera kotti jätta.
Pulmad
Pulmakutset saades on üsna kindel see, et Sind ootab ees vaatepilt inimestest, kellel tähtsa sündmuse pildistamiseks nutitelefonid või peegelkaamerad kaasa on taritud. Ikka selleks, et olukorda ise jäädvustada ja suurest sündmusest esimesena ülejäänud maailmale pasundada. Tegelikult tuleks aga austada otsust, et pruutpaar on palganud professionaalse fotograafi ja selle töö täielikult talle usaldanud. Ning seda põhjusega – et Sina külalisena saaksid 100% kohal olla ja oma tähelepanu õigesse kohta suunata.
Olen näinud mitmeid juhtumeid, kus pulmakülalised üritavad fotograafiga “võistelda” (enamasti tahtmatult), valides positsioone, mis teevad palgatud fotograafi tegutsemise keerulisemaks või mõne hetke tabamise võimatuks. Või näiteks juhtub grupipilte tehes see, et inimesed ei tea äkitselt, millisesse kaamerasse vaadata ja seetõttu jäävadki nad pildil hajevil nägudega – ühed vaatamas ühte fototorusse ja teised teise. Fotograafide ja videograafide koostöö pulmas on kõrgem matemaatika ning vajab õnnestumiseks mitme sammu jagu ette mõtlemist.
Kellegi isiklik tragöödia
Avalikus kohas tohib tavajuhtudel pildistada kõike ja kõiki. Aga siin ei tohiks segi ajada seda, et mis on lubatud ja mis eetiline. Vahel kiputakse seda paraku unustama. Näiteks võib juhtuda, et sattud peale maja põlengule, mis on sinu jaoks lihtsalt võimas leekide tants aga kellegi jaoks kaotatud kodu. Kus võivad olla sees veel koduloomad või pereliikmed, kes ootavad päästmist. Inimese esmane tung võib olla seda kõike jäädvustada, et hiljem sõpradele muljetades juttu ka piltidega ilmestada. Aga sellel hetkel kui see kõik sündmuskohal aset leiab võib sinu süütuna näiv tegu kannatanu tõeliselt maha murda. Sest selle asemel, et oma abikätt ulatada, haarad hoopis kaamera järgi. Et jäädvustada millegi hävimist, mis on kellegi jaoks terve maailm.
Nii et kui sa pole just ajakirjanduslikel põhjustel olukorda dokumenteerimas, siis hoia oma kaamera kotis ja uuri parem kuidas saad aidata. Ja kui ei saagi – lahku sündmuskohalt ja lase päästjatel oma tööd teha. Kui oleksime ise samas olukorras, ei vajaks me ju samuti “publikut”?
Iseenda või sõbra ohtu seadmine
Viimasel ajal on üsna arvestavas koguses uudiseid, kus üks või teine Instagrammi kuulsus liiga ohtlike manöövreid sooritades, muljetavaldava Instagrammi pildi nimel surma saab. Palju on räägitud hajameelselt selfie-piltide tegemisest ja selle tagajärjedest. Vähem aga nendest juhtumitest, kus pildi nimel katsutakse jõudu füüsika- ja loodusseadustega.
Näiteks on see tõsiseks probleemiks Indoneesia saarel Nusa Penida, kus on märkimisväärne arv hukkunud turiste. Nimelt ilusast instagrammi fotost motiveeritult on nad teinud ohtlike liigutusi, mis on lõppenud surmaga. Mitmed looduskaunid kohad koguvad Instagrammi ja ülejäänud sotsiaalmeedia toel kuulsust. Kuid samal ajal ei jõuta teha kohalikul tasandil piisavalt samme selleks, et tagada turistide turvalisus. Ilusate kaadrite saamiseks tehakse rumalaid otsuseid: kõõlutakse kaljudel, rongirööbastel või tornides. Lõpuks aga pole ka kõige vapustavam foto väärt seda, et tulevikus enam mitte ühtegi pilti teha.
Kokkuvõtteks
Pildistamisest nagu kõigest muust siin elus võib kujuneda sõltuvus. Ja kahtlemata on tegemist ühe eriti toreda sõltuvusega. Ometi on ka fotomaailmas oma eetika ja mängureeglid, mida järgida tasub. Kõige lihtsam on proovida asetada end aeg-ajalt teiste kingadesse ja lähtuda vanarahvatarkusest: “Ära tee teisele seda, mida Sa ei taha, et sulle tehtaks. “
(889)
Kommentaarid