Iga päev toimub looduses midagi põnevat. Viibides looduse keskel üsna suure osa oma ajast, on mul erinevate kuude kohta kogenenud omajagu märkmeid. Need tähelepanekud on kordunud aasta-aastalt ning kujunenud omamoodi reegliks. Nendest kirja pandud tähelepanekutest on mulle hiljem palju abi olnud, sest olen täpselt teadnud, kust ja millal kedagi otsida võiks.

Alljärgnevalt jagan mõningaid tähelepanekuid ja ideid, mis võiks marjaks ära kuluda:

Kobras

Märtsikuuks on kobrastel talvine toiduvaru enamasti otsas. Suurema jääkatte puhul, mis vähemalt sisemaal veel valitseb, võib reeglina pimeduse katte all toimetavaid kopraid tegutsemas näha ka valgemal ajal. Paksu jääkaane tõttu puudub mõningates kohtades kobrastel otsene veetee toidulauani, mistõttu on viimased sunnitud ette võtma suisa paarisaja meetri pikkuseid rännakuid maismaal. Pimedast ajast jääb kobrastel sellel ajal sageli vajaka ning keskpäeval tegutsev punahammas ei ole sellel ajal midagi erilist. See aeg on hea nende jälgimiseks ja jäädvustamiseks. Kobras võib ühte ja sama toidulauda külastada seni, kuni see end ammendab. Kopsaka ning „mahlaka“ pajupõõsastiku puhul näiteks mitu-mitu päeva.

Kobrast tasub sellel ajal otsida järvede, kanalite ja mitte väga kiirevooluliste jõelõikude juurest. Avastanud oma toimetusi ajava kopra tuleb aga kindlasti hoida distantsi, et looma mitte häirida. Õnneks on punahamba puhul tegu suure närilisega, mistõttu saab looma pildile ka kaugelt. Jälgida tuleb kindlasti tuule suunda ja püsida loomale allatuult. Kobrastel on väga hea nina ning võõra lõhna tundmisel on lahkumine kiire. Nii rikute ära aga kopra päeva ja jääte ka ise piltidest ilma. Seega, hoidke distantsi, püsige allatuult ning ja võimalikult maadligi! Siis saate jälgida ka omasoodu tegutsevat Euroopa suurimat närilist!

Roohabekas

Roohabeka pilte näidates on minult vahest küsitud, et kus maal need ilusad linnud pildistatud on. Need kaunid linnud on pärit meie oma Eestist! Hea õnne korral võib roohabekaid leida tegutsemas enamikest suurematest ranniku roomassiividest. Nad on uskumatult kaunid linnud ning nende leidmiseks ja nägemiseks tasub näha vaeva.

Enamuse ajast tegutsevad nad paksus roomassiivis, kus nähtavus on piiratud ning liikumine raskendatud. Kuid aeg-ajalt satuvad nad ka roomassiivi ääre-aladele ja just see on hea koht pildistamiseks. Minul on nendega vedanud just märtsikuus. See on aeg, kus jää veel kannab ja nii pääseb ka tihedas roostikus roohabekatele lähedale. Kui suurt müra ei tee, näiteks peene pilliroo varre purunemine, on need linnud vägagi usaldavad.

Enne kui neid otsima minna, tasub kindlasti internetist üle kuulata, mis häält teevad roohabekad (Panurus biarmicus) – see lihtsustab nende leidmist.

Jääminek

Jääminek ei sõltu kuust vaid ilmastikutingimustest. Viimane käik jõe äärde näitas, et just praegu võiks olla õige aeg minna kiirevoolulistemate jõgede äärde jääminekut jäädvustama. Kaasa kindlasti statiiv, et saaks ka kinnise ava ja pikema säriga pilte teha. Võibolla naeratab õnn ka mõne poolveelise looma kohtamise näol, seega ära unusta ka teleobjektiivi kaasa võtmast. Mink on liikvel!

Toredat otsimist ja avastamist!

(659)