© Tekst ja fotod: Jaak Põder

Kevade lõpp toob igale poole koorunud tiivulisi, kes uudishimulikult maailma avastavad ja ohtudest veel suurt ei tea. Järgnevalt peatumegi lähemalt pesast lahkunud pisikeste pildistamisel.

Linde on erinevaid, ühed kaitsevad oma lapsi elu hinnaga, teised üritavad vigast teeseldes teid neist eemale meelitada, kolmandad juhivad poegi häälega ohutusse paika või peitu ja neljandate pisikesed saavad juba ise kas joostes, lennates või ujudes hakkama. Kuid inimestele ei ole neist (üldiselt) ’vastast’ ja nüüd on vastutus piltnikul või õigemini tema eetikal, et lindudele mitte liiga teha.

Elluastuvate linnuhakatiste pildistamise puhul tuleb arvestada mitme kirjutamata reegliga, olulisim neist on, et pildistamise käigus ei traumeerita ei vanemaid ega pisikesi. See tavaliselt eeldab emba-kumba pildistamismeetodi kasutamist – kas tundide-päevade jooksul lindude (nii noorte ku vanade) harjutamist enda kohalolekuga või varje kasutamist, mida tuleb ka tegelikult osade lindude juures eelnevalt harjutada. Teisisõnu, linnulaste pildistamine eeldab palju kannatust ja kiusatusega võitlemist.

Pesast lahkuvad linnulapsed erinevatel aegadel – osad kohe esimesel päeval, osad alles nädalate pärast. Seepärast on oluline teada konkreetse pildistatava liigi tavasid ja tolerantsi inimeste suhtes, et sobiv pildistamismeetod valida. Linnutundmine aitab ära hoida ka valearusaama, et poeg on eksinud või ema on ta maha jätnud – kui nt vihitaja hoiatushüüdu või ’pane putku’-hüüdu ära ei tunne, võib jääda mulje, et rannas sibavat väikest toiduotsijat tuleb aitama minna vms. Ei tule.

Linnulaste pildistamiseks on soovitatav kasutada võimalikult suure fookuskaugusega teleobjektiivi, et säilitada piisav distants piltniku ja pildistatava vahel. Siin ei ole küsimus mitte niivõrd lähemale saamises, mis on lindude pildistamise juures tavaliselt peamine probleem, vaid nö linnu turvatsoonis – mida kaugemal me oleme, seda vähem lindu mõjutame ja häirime. Kui linnulaps tuleb piltnikku ise uudistama ja vanemad lasevad sellel sündida, siis see on piltniku boonus, mille ta on tõenäoliselt kannatlikkusega ära teenitud, kuid ise end peita üritava linnulapse külje alla pugemine ei ole eetiline ja mis seal salata, ega sellisest pugemisest tehtud pildidki väga vaatamisväärsed pole – hirm on pildil näha.

Kui pildistatavate linnulaste heaoluga arvestada, siis noored linnuhakatised on ühed kõige armsamad vaatamis- ja pildistamisobjektid. Nende iseteadlik käitumine, tähtsa näoga ringi patseerimine ja ümbritsevaga tutvumine võidab oma vaatemängulisusega ka kõige paremat filmi, nende ehedus ja otsustavus toob tihti naeratuse näole ja kui nendega koosviibimine lõppema hakkab, jääd pikisilmi järgmisi sulepallidega kohtumist ootama.

See meriskipoeg ei ole eksind ega abitu, vaid käitub täpselt vanemate juhiste järgi. Inimene on sattunud talle liiga lähedale ja ta peidab ennast nii hästi, kui oskab. Inimesele võiks anda selline vaatepilt aga ühe sõnumi – MINE EEMALE!

Pesast lahkunud, kuid veel lennuvõimetu hallrästa poega annab vanematele teada, et tema tahab süüa. Et osad vennad-õed oskavad juba lennata ja istuvad madalatel okstel, siis lennuvõimetu poeg on roninud nii kõrgele, kui ta ilma lendamata oskas – kiviaiale. Ikka selleks, et sööginõudmised paremini kuulda oleks.

(396)