© Tekst ja fotod: Jaak Põder

Pea igas õpetlikus fotoraamatus leiame artikli, kuidas tehtud pilte säilitada nii, et need ka 10 aasta pärast olemas oleks. Peamiselt keskenduvad artiklid siiski slaidide hoidmisele – tänapäeva digifotomaailmas ei ole nende teadmistega just palju peale hakata.

Parem karta kui kahetseda

Pildi tegemisel talletub pildile killuke minevikku, mis kunagi ei pruugi korduda. Kui looduses on veel võimalik sama situatsiooni sarnastes oludes kohata, siis näiteks lapse pildistamisel ei ole 7-aastasest pojast võimalik uuesti imikupilte teha. Seepärast peab iga piltnik hoolitsema selle eest, et tema väärtusikud pildid peaks vastu nii tehnilistele tagasilöökidele kui ka tehnika arengule.

Millised on tehnilised tagasilöögid? Esmalt, kõige kriitilisem on arvuti kõvaketas, kuhu pildid fotoaparaadist laetakse. Senikaua, kuni ta töötab, ei pane me teda rohkem tähele kui, et kas meil on veel seal ruumi ja kui palju seda ruumi on. Samas on kõvaketas arvuti õrnapoolne komponent, mis võib ühel hetkel lihtsalt üles öelda – kehvemal juhul täiesti ette hoiatamata. Kui meil on kõik pildid ainult selle kõvaketta peal, oleme 99% tõenäosusega neist ilma. Selle vastu aitab, kui kasutame ka teist kõvaketast, kas sisemist või välimist, kuhu dubleerime kõik oma pildid piltide arvutisse laadimise hetkel. Tõenäosus, et mõlemad kõvakettad korraga üles ütlevad, on oluliselt väiksem kui ühe kõvaketta puhul.

Kaks arvuti kõvaketast on küll päris tõhus kaitse tehniliste viperuste vastu, kuid meil on veel mõned ohud. Näiteks veeuputus. Kuna arvuti asub ühes kohas, siis selliste ebameeldivate sündmuste juures meid teine kõvaketas ei aita. Küll aga aitavad meid CD või DVD plaatidele kirjutatud koopiad, mida hoiame arvutist eemal. Näiteks kontoris või vanematekodus. Lisaks, on piltide arhiveerimiseks soovitatav kasutada kvaliteetse tootja plaaditoorikuid, sest neil on üldjuhul parem kaitse UV kiirguse, niiskuse jms tegurite vastu, mis plaati ajapikku rikuvad.

Mis formaadis pilte säilitada?

Kuldne reegel on, et alati tasub säilitada originaali. Seda nii JPG kui toorfailiformaadis pildistamisel. Me ei tea ette, mille jaoks võib meil tulevikus pilti vaja minna, samuti arenevad pilditöötlusprogrammid ning ka meie töötlusoskused. Hea näitena võib siia tuua ekraanide arengu – kümmekond aastat tagasi oli keskmise arvutiekraani eraldusvõime 800 × 600 pikslit, tänapäeval on üha tavalisemaks muutumas 1600 × 1200 pikslit. Ehk siis ekraanile mahub tänapäeval 4 korda rohkem kui vanasti. Kui oleme säilitanud pilte vana ekraani pealt vaatamiseks, siis tuleb meil praegu luup appi võtta – need on lihtsalt nii tillukesed.

Aeg

Lõpetuseks veel üks aspekt. Aeg. Piltide säilitamise eest hoolt kandmine võtab omajagu aega. „Ma ei viitsi jännata“, ütlevad mõned. Kuid mõelge, et kui te olete kulutanud päevi ja teinekord nädalaid ja saanud teid huvitavast objektist või sündmusest väga hea kaadri, siis kas see lisapooltund on selle kõrval nii suur pingutus, et seda piltide säilimise heaks mitte kulutada?

Kalakotka maandumine paduvihmas – õnnelike juhuste kokkulangemise pilt. Kui see pilt peaks hävinema, siis suurte ponnistuste ja ajakuluga on sarnane hetk võimalik uuesti jäädvustada. Aga kas on lihtsam 2000 kilomeetrit reisida ja nädal-paar varjetelgis passida või üks CD kirjutada?

Lapse esimene koolipäev. Sellised sündmused juhtuvad kord elus, seda pilti uuesti ei ole võimalik teha – kui pilt hävineb, on ta jäädavalt läinud.

(1569)