Euroopa tuumauuringute organisatsioon CERN (pr. k. Conseil Européen pour la Recherche Nucléaire) on juba seitsmendat aastat arendanud projekti nimega “The Grid” (võrgustik). CERN, kes 1989. aastal töötas välja interneti mis on arenenud välja tänapäeval kasutatavaks ülemaailmseks võrguks, on juba paigaldanud 55 000 serverit ning kahe aasta jooksul peaks nende hulk kasvama 200 000ni.

“Grid” peaks lubama andmevoogudel liikuda 10 000 korda kiiremini, kui seda laseb praegune internet. See tähendab näiteks kogu “Rolling Stones`i” loomingu saatmist Inglismaalt Jaapanisse kõigest kahe sekundiga. Autorikaitsel saavad olema keerulised ajad. Nii kiire internet võimaldaks näiteks revolutsiooni ulmefilmides nähtud hologrammvestlustes, HD videokõnedes ja online-mängudes.

CERN kavatseb “Gridi” töösse lülitada selle aasta juunikuus. See Saab siiski algselt olema tavainimestele suletud. Uus internet ühendab CERNi peakorterit 11. teaduskeskusega, mis asuvad hajali USA-s, Kanadas, Kaug-Idas, Euroopas ja mujal maailmas.

Milleks on aga organisatsioonil vaja ehitada sellist kolossaalset ülemailmset võrku?

CERN töötab hetkel projekti kallal, mida nad ise nimetavad suurimaks ja kalleimaks teadusprojektiks inimkonna ajaloos. Nad püüavad avastada nn Higgsi elementaarosakest. See on siiani veel hüpoteetiliselt eksisteeriv elementaarosake, mis peaks seletama, kuidas mateeria saab oma massi.

Selle eesmärgi jaoks on CERN ehitanud osakeste kiirendi, mida nad nimetavad Large Hadron Collideriks (LHC) (Suur Hadronite Põrkur). See on gigantne maa-alune teaduslik ehitis, mis asub Genfi lähedal ning ületab Šveitsi-Prantsuse piiri. Osakeste grupid pannakse selles vastassuundades liikuma ning need põrkuvad teineteisega umbes 600 miljonit korda sekundis. Sealt tulevad infohulgad on tohutud. Nende infohulkade vastuvõtmise ja töötlemise tarvis ongi CERNil vaja 10 000 korda kiiremat arvutivõrku.

“Grid” projekti tehnilise direktori, professor Tony Doyle`i sõnul vajab projekt andmetöötluseks nii palju võimsust, et kui kõik töötavad arvutid asuksid CERN`is, ei jätkuks nende töös hoidmiseks piisavalt elektrit. Niisiis on ainus lahendus arvutivõrgu näol, mis oleks piisavalt võimas edastamaks meeletus koguses andmeid.

LHC toodab aastas umbes 56. miljonit CD-d andmeid. Kui andmevood oleksid ühtlased, teeks see peaaegu kaks CD-d sekundis. Kuna nad aga ei ole seda, peab võrk olema valmis transportima kümneid CD-sid sekundis.

Hetkel ülemaailmselt kasutatav internet on kaugel stabiilsusest. See on tegelikult algselt mõeldud töötama telefonikõnede põhiselt. Andmevoogude kiirused kõiguvad, kuna võrgustik kujutab endast segapudru juba vananenud- ja uuest tehnikast. Nii loodigi Grid, kus kasutatakse fiiberoptilist kaablit ning ainult uusimaid seadmeid, et saata andmeid paljudesse arvutitesse, mis üheskoos toimiksid nagu üksainus “superarvuti”.

Ei ole veel selge, kas “Grid” areneb üldkasutatavaks internetiks või võtavad suured majandusorganisatsioonid ette ehitada omaenda kiired võrgud. Hetkel aga on “gridi” juba võimalik kasutada teadlastel väljaspool CERN`i. “Gridi” võimsust kasutades uurisid teadlased näiteks 140 miljonit võimalikku malaariavastast ühendit, et leida nende seast see kõige tõhusam. Tavalisel arvutil oleks see protsess aega võtnud sadu aastaid.

Doyle usub aga, et “Gridis” kasutatav tehnoloogia jõuab peagi ka tavakodanikuni ja suhtlemine interneti vahendusel hologrammkujutisi kasutades võib saada igapäevaseks asjaks. Projektijuht Ian Bird arvab, et sellise kiiruse juures muutuvad lauaarvutite salvestusseadmed mittevajalikuks ja inimesed hakkavad oma andmeid hoidma internetis, kust on nendele ka hea juurdepääs kõikjalt kus on võrk.

Internetiajalugu näitab aga, et me ei oska ette ennustada sellise arengu tegelikke mõjusid. Kahtlemata saavad need aga olema suured.

(102)