© tekst ja fotod: Jaak Põder
Kui ma ca 5 aastat tagasi tõsisemalt loodust pildistama hakkasin, rahuldusin oma piltidel enamasti sellega, mis ette sattus. Tegin pilte ilma pikemalt mõtlemata – olin tarkadest raamatutest lugenud, et looduses loeb hetk ja võimalus ning need tuleb ära kasutada. Nii pildistasin päris palju pilte, mida sajad ja tuhanded olid pildistanud enne mind. Alles paar aastat hiljem hakkasin järjest enam vaagima selle üle, et pildile võiks jääda ka midagi veidi tähendusrikkamat, kui lihtsalt lugu mõne eluka või koha välimusest.
Igal pildil on oma koht – on vaja ka lihtsalt ilusaid, lihtsalt kirjeldavaid või lihtsalt määravaid pilte. Osasid pilte on vaja teha aru saamaks, mida ise teha tahad. Osasid pilte on vaja sellepärast, et me tahame ka endale sarnaseid pilte, nagu keegi teine on juba teinud. Seega absoluutselt igas pildis ei pea olema peidetud sügavat tagamõtet, peaasi, et ise tehtuga rahul oled ja sellest rõõmu tunned.
Oktoobris sattusin osalema Frans Lantingi workshopis, kus ta rääkis oma raamatu ’Life’ valmimisest ja tööst National Geographicu juures. Olin tema piltidega juba varem tuttav, kuid alles selle töötoa järel hakkasin mõistma, miks üks või teine tema pilt just selline on. Need ei olnud lihtsalt ilusad hetked, vaid pea igal pildil oli lisaks ilule ka teine mõte, mida ma esmapilgul ei märganud. See muutis nende vaatamise palju põnevamaks, sest seal oli nüüd veel midagi, mida leida.
Kui soovida mingit mõtet pildi sisse panna, siis peab see mõte enne pildistamist valmis mõeldud olema. Harva kargab hea täiesti valmis kujul idee pähe ka kohapeal, kuid see on pigem õnnelik juhus, mitte reegel. Mõtte pildile saamine on kõige raskem sellistes fotoharudes, kus kõik sõltub hetkest – sündmused, sport, loodus jne, kus pildistatav ei kuula sõna, kus ei ole võimalik teha lugematul arvul kordusvõtteid identsest situatsioonist. Aga ega ta ei ole lihtne mujalgi.
Las ma toon siia lõppu ühe näite pildimõttest. Palja silmaga taevasse vaadates näeme tähti, mis on kuni ca 2000 valgusaasta kaugusel. Aga kui pildistame tähistaevast, siis lihtsalt tähistaeva pilt meid selle peale mõtlema ei pane, et pildil on meie maapealse ajaarvamise alguse aegne aeg. Sinna oleks midagi juurde vaja, et see mõte nähtavale tuleks. See ’midagi’ ongi nüüd fotograafi välja mõelda, kuidas soovitud idee vaatajani jõuaks.
Kokkuvõtvalt, mõtte edastamisel pildis on oluline lihtsus ja visuaalsus. Nii saab fotograaf teha enda soovitu võimalikult arusaadavaks ja samas jääb pilt vaadatavaks neile, kelleni taustainfo ei jõua või kes taustainfot ei tea.
Tavavaatajale on kärbes loomulik ämbliku toit, tegelikult läheb antud situatsioonis suure tõenäosusega söögiks hoopis isaämblik.
Vahemaad sõltuvad suuresti suurusest – kellele on meeter pikk maa, kellele 100 kilomeetrit.
Loading ...