3. osa – varje-eetika

© Tekst ja fotod: Sven Začek

Kui kõik need peavalud, mis tiirlevad õiget tüüpi varje kasutamise ja õige koha valimise ümber on lahendatud, siis on õige aeg sukelduda sellesse hämarasse kohta, mis õigete juhuste kokkulangemisel avab meile akna muidu arglike ja varjuliste eluviisidega elukate argipäeva.

Varjesse jõudmise hetkest alates põksub süda tavaliselt kiiremini ja peas vasardab ainult üks mõte: „Kas täna?“. Nüüdseks on eeltöö tehtud ja peaks algama pildistamine. Lõpuks ometi peaks saama mõned pildid. Kui eeltöö on korralik, siis tavaliselt saabki. Esimesed pool tundi on tõeline õnnistus, katik klõpsub, mälukaardid või filmirullid täituvad. Kui esimene vasikavaimustus on möödas, siis jõuab ümbrust analüüsida ja ilmnevad asjaolud, mida oleks võinud teha teisiti, võib olla oleks pidanud varje olema natuke rohkem vasakul või paremal? Võib olla oleks pidanud laskeava olema kõrgemal või madalamal? Võib olla oleks pidanud rohkem sööki või jooki kaasa võtma? Ja miks just nüüd loodus mind põõsa taha kutsuma hakkas?

Viimase kahe küsimuse vastused peavad olema sätitud nii, et need saaks varjes ära lahendada. Nende peale tuleb mõelda enne varjesse minekut. Esimeses kaks on aga keerulisemad, sest reaalset situatsiooni on raske eemalt vaadeldes või tegevusjälgi lugedes ette kujutada. Need vastused selguvad alles esimesel korral varjes pildistades. Muidugi tahaks vead kohe likvideerida ja teha juba esimesel korral parimaid pilte. Kuid siin tuleb meeles pidada, et teisel pool varjet on kartlik lind või loom, kes kindlasti juba esimeste päästikuklõpsude suunas pisut kahtlustavalt vaatas. Seepärast pole võimalik varjest välja minna… või tegelikult on, kuid siis riskime eluka hirmutamisega niisugusel määral, et ta ei pruugigi enam varjet usaldama hakata ja kogu suur töö on nurjunud. Nüüd saab selgeks, et varjes olles peame elama varje ees toimetaja taktis.

Sama probleem tekib siis, kui tahame varjest lahkuda. Siis hakkab elukas tavaliselt kõige vahvamaid poose võtma ja ei reeda millegagi, et sooviks lähiajal sellest mõnusast kohast lahkuda. Siis pole midagi teha, tuleb ära kannatada. Sest kujutage ette, et oleme näiteks varjes ja pildistame nii arglikku liiki nagu hallhaigur, kes juba 100 meetri kauguselt lähenevat inimest märgates kõrgele ja kaugele lendab. Kui ta nüüd toitub meie varje ees, vaevalt 10 meetri kaugusel ja sellest samast tumedast „kivist“ pistab pea välja inimene. Lind saab ju krambid ja rapsib meeleheitlikult tiibadega, tagumisest otsast pruun jutt järel (haigru puhul muidugi valge), et saaks ainult minema. Ma usun, et niisuguste tunnete tekitamine pildistatavas on lihtsalt ebaeetiline pärast seda, kui tema on meile vastu tulnud ja varje omaks võtnud. Loodust peab austama.

Mida rohkem varjetunde koguneb, seda paremini hakkab välja tulema uute varjete püstitamine ja tekkida võivate situatsioonide lugemine. Peagi saavad laskeavad juba esimesel korral paika ja varje kõige magusamase kohta. Põhiline on meeles pidada, et tänu varjele oleme me pääsenud sinna, kuhu meil muidu asja ei ole. Piilume loodust pisikesest salaaknast.

(872)