Pärast eelmise nädalavahetuse sissejuhatust filtrite maailma jätkan juba konkreetsemalt ning vaatlen esimest nimetatud kategooriat – kaitse- ja UV filtrid. Neile järgnevatest polarisatsioonifiltritest on kirjutanud siinsamas blogis ülevaate Tõnu Ling.

UV filtrit kasutatakse fotograafias kahel eesmärgil: 1. UV kiirguse vähendamiseks. 2. Objektiivi kaitseks. Kaitsefilter teenib ainult viimast eesmärki.

Esmapilgul (ja ka võibolla ka teisel pilgul) tunduvad need kaks ühesugused – mõlemad näevad välja, nagu lihtne, puhas, õhuke klaas. Kaitsefiltri puhul see nii ongi. Viimane on disainitud vaid selleks, et vähendada objektiivi esiläätse kahjustamise võimalusi.

UV-filter

UV filter aga ei ole pelgalt läbipaistev klaas. Nagu nimigi ütleb, on sellel spetsiaalsete vääristuskihtidega saavutatud UV-kiiri absorbeeriv omadus. Ultraviolettkiirgus levib lainepikkusel 200 – 400 nm (nähtava valguse lainepikkuseks on 380 – 760 nm) ning on inimsilmale nähtamatu. Fotoaparaadi sensor püüab aga selle kinni ning kui UV kiirgust on palju, siis on see fotol nähtav sinaka alatooni või udususena.

Mida vähem on atmosfääris tolmu ja saastet, mida kõrgemal on päike, mida rohkem võimalust on valgusel maapinnalt peegelduda, mida hõredam on osoonikiht seda rohkem jõuab maapinnani UV kiirgust. Eriti palju on seda näiteks mererannas ning mägedes.

Kui aus olla, siis ei ole Eestis ultraviolettkiirgus eriliseks probleemiks. Seda võib esineda fotoaparaadi sensorile murettekitavas koguses vaid harvadel juhtudel – näiteks kevadel päikeselisel mererannal. Teine lugu on aga mägedes või – jumal hoidku – Antarktikas pildistamisel.

UV filtrid on Hoyal: UV Super Pro 12.71€, UV Pro 1 HMC Digital 19.99€, UV HMC Digital 6.44€, UV HMC 15.24€ ning UV G seeria 171.82€. Viimast, enam ei toodeta, selle vahetab välja UV HMC. Tähekombinatsioon HMC tähendab, et filtrile on lisatud vääristus (ingl. k. Hoya Multi Coating). Nende filtritüüpide erinevused on välja toodud allolevas tabelis.

Peale Hoya väärivad märkimist veel väga kvaliteetseid UV-filtreid tootvad B+W ja Cokin

Kindlasti tasub meeles pidada, et pildistades lainurkobjektiiviga, mille fookuskaugus on kuskil alla 24 mm, peaks kasutama filtrit, mille raam on võimalikult õhuke. Vastasel juhul võib see fotol tumedate servadena paistma jääda.

Värvuskorrektsioonid UV-filtriga

Kuna UV-kiirgus jätab pildile sinaka varjundi, saab eredas päikeses UV filtriga taevast pildistades veidi vähendada taeva sinakat tooni (vastupidiselt nt polarisatsioonifiltrile, mis muuhulgas sinist tooni võimendab).

Üpris laialdaselt kasutatakse ka veidi toonitud UV-filtreid. Nendeks on kergelt oranzi, roosaka või kollaka tooniga filtrid. Hoyal on need nimetuse all Skylight 1B 129.3€, B+W-l nimetuste all Skylight MRC 375.15€; Skylight NV 194.86€. Need on täiesti läbipaistvate UV-filtrite kangemad variandid, mis eemaldavad ereda päikesega pildistamisel eelkõige varjualades esinevat sinakat värvust ning annavad pildile üldise sooja tooni.

Filter objektiivi kaitsmas

UV filtrit võib aga kasutada ka igapäevaselt objektiivi ees viimase kaitseks. Sellisel eesmärgil kasutatakse mõnikord ka lihtsat kaitsefiltrit, mis siiski ei ole nii levinud, kui esimene. UV-filter on ju siiski kaks ühes lahendus.

Objektiivi esilääts võib saada kahjustatud näiteks hooletu puhastamise käigus või mingi kõvema asja vastu puutudes (nt magavast siilist makrovõtteid tehes). Esilääts võib maha kukkudes koguni puruneda. Seda võivad rikkuda selle peale sattunud soolase vee piisad, tavaliste vihmapiiskade puhul toimib filter kui objektiivi veekindluse parandaja.

Kriimustatud objektiiv on pöördumatult rikutud ning sellisel juhul tuleb minna poodi uue järele. Kriimustatud filter objektiivi ees on aga reeglina viimasest mitmeid kordi odavam ning filtrit fotopoodi ostma minnes suhtute müüjasse kindlasti palju sõbralikumalt.

UV- või kaitsefiltri alalise kasutamise poolt ja vastu

On aga ka fotograafe, kes ei kasuta kaitsvaid filtreid objektiivi ees. Nende peamisteks seisukohtadeks tavaliselt on:

1. Võrreldes vanasti toodetud pehme esiläätse pinnaga objektiividega on praegu toodetavatel esimese läätse pind niivõrd kõva, et selle kriimustamine ei ole niisama lihtne.
2. Tänapäeva objektiividele on kantud niivõrd head vääristused, et need ise elimineerivad enamikel juhtudest sensorile langeda võiva UV-kiirguse
3. Isegi üpris suur kriimustus objektiivil ei pruugi pildil üldse näha olla. (lõika märkmepaberi kleepriba osast hernetera suurune tükk, kleebi objektiivile ja vaata läbi pildiotsija)
4. Ettekeeratud filtri puhul võib väheneda objektiivi jõudva valguse hulk ja selle tulemusena suureneda säriaeg.
4. Filtrid võivad tekitada peegeldusi, kui pildistada mingit eredat objekti tumedal taustal (vt fotot all).

Tõtt-öelda meenutab filtrimeeste ja “muidumeeste” vaheline vägikaikavedu Canoni ja Nikoni pooldajate samalaadset kemplemist. Ühte ja ainsat tõde ei ole ning vorstil on alati kaks otsa. Ülalolevate vastuargumentide kohta tuleb öelda, et peegeldusi tekib vaid väga harvadel juhtudel ja spetsiifilistes tingimustes ning objektiivi jõudva valguse hulka võivad vähendada oluliselt vaid odavama otsa ebakvaliteetsed filtrid, mida tõepoolest osta ei soovita.

Kriimustuste oht võib ju olla väike, aga kui see üks tuhandest või isegi miljonist, kelle toru niiviisi rikutud saab, juhtute olema just Teie, siis ei huvita Teid enam mingi tõenäosus ning koos uue objektiiviga ostate ilmselt juba ka seda kaitsva filtri.

Tõnu Lingi artiklit polarisatsioonifiltritest loe siit.

Filtri põhjustatud peegeldus

(3774)