Loomapildistamine võib tihti olla nagu sportmäng. Midagi jalgpalli või tennise sarnast, kus pole oluline ainult üks hea löök, vaid ka eelnevad ja järgnevad kombinatsioonid. Mõlema spordiala juures on oluline mängida situatsioon lõpuni, mis tähendab seda, et pärast löögi või söödu teostamist tuleb vaadata, mida vastased või meeskonnakaaslased teevad, liikudes ise edasi justkui endiselt palliga olles. Punkt pole taskus enne, kui pall on vastase selja taga.

Täpselt nii on ka loomapildistamise puhul. Situatsooni käik võib olla ettearvamatu ja lõpp viibida ning ennustatuga võrreldes hoopis teistsuguseks kujuneda. Nii juhtus ka siinolevate sokupiltidega. Algne situatsioon ei reetnud lõpptulemust kuidagi, situatsiooni arenedes tulid mängu segajad ja lõpptulemus oli üllatav. Nagu olümpiamängud!

Niisiis sokupildistamine. Oli tavaline augustipäev ja mina kirjutasin kodus ühte artiklijuppi. Päeva õhtusse vajudes sai kirjatöö tehtud. Juba selle lõpus oli minus tärganud kibelus välja minna – see on täiesti tavaline nähtus. Töö tehtud, polnud enam mingit takistust. Kuna päikeloojanguni oli vaevalt tunnike, siis otsustasin teha autoga tiiru heinamaade vahel ning loota õnnele, et mõni loomake on metsast nina välja pistnud, sest kedagi pikemalt otsima hakata polnud enam aega.

Veeresin, mis ma veeresin, kuid sõit oli tühi, loomi ei paistnud. Küllaga oli õhtune maastik ilus, madalamates ja niisketes paikades laiutas juba udu. Päike oli just metsa taha vajunud, kui ma autoga ühest järgmisest metsatukast välja sõites künkani jõudsin. Künka otsas seisis noor sokupoiss, siinse esimese foto kangelane.

Ma olin temast kõigest saja meetri kaugusel, diiselmootor plärisevalt töötamas, kuid loom ei heitnud mulle pilkugi. Mulle oli kohe selge, et seal all peab olema midagi palju paeluvamat ja võib olla ka ohtlikumat kui üks plärisev metallkast. Haarasin kõrvalistmelt fotoaparaadi, seiskasin mootori ja astusin autost väja. Sokupoiss ikka veel ei vaadanud mind, kuid võttis nüüd jalad selga ja kappas künkast alla minu nägemisulatusest välja. Kas tõesti?! Kas tõesti on nii noorel tegijal pruut künka all? Ei või hullu teada, sest eks jahimehed kütivad trofeesokud eest ära ja siis jääb noortele uljaspeadele ülesanne oma liiki edasi kanda.

Sinnapoole, kuhu kihutas sokupoiss, liikusin nüüd ka mina. Peagi olin künkatipul ja sain allapoole kiigata. Noorsand oli end ümber keeranud ja vaatas nüüd konkreetselt minu poole. Ah sa kavalpea, mõtlesin mina ja tundsin, et mind on ninapidi veetud, sest ma arvasin, et sokk oli minust ennist ikkagi haisu ninna saanud ja siis üle künka põgenenud, et vaadata, kui talle järgi tullakse, siis on pilt selge. Noor, aga mitte loll, mõtlesin mina.

Mõte on kiirem, kui päriselu ja juba võttis situatsioon uue pöörde. Noorsand pidas mind kellekski teiseks ja hakkas nüüd otsejoones minu poole tulema. Mina kükitasin kõrge heina sees, ainult peanupp paistmas, nägu varjasin fotoaparaadiga. Ootasin parajat hetke ja siis vajutasin mõned pildid mälukaardile.

Noormehe üllatus oli suur, kui ta oma eksimusest aimu sai. Heitis veel paar pilku ja kappas minust eemale. Ma olin rahul, et ma ennist püsti polnud tõusnud, mis oleks minu olemuse reetnud. Eeldades, et situatsioon on nüüd läbi, vaatasin kaameraekraanilt veel kükili olles pildidki üle ja otsustasin veel viimase pilgu nooruki suunas heita. Oh, üllatust! Ma oleksin justkui ajas tagasi rännanud, sest nooruk oli jälle künkaharjal ja vahtis ainiti künkast allpoole, mind ei teinud enam märkamagi.

Nüüd ma mõistsin, et olukord oligi ehk ikkagi selline nagu ma algselt arvanud olin. Küünitasin minagi künkast alla vaadata ja märkasin nüüd selle künka tõelist isandat. Suur ja ilus sokk võimsa sarvepartiiga. Muidugi, muidugi! See oligi põhjus, miks nooruk nii närviline oli. Kuid mitte ainult, isandal oli ka kaasa kõrval põõsas lehti söömas. Isand vaatas ja kuulatas vaheldumisi nii minu kui ka kepselnud nooruki suunas. Situatsioon oli hea, kuid mulle oli selge, et ärevaks muutunud sokuisandale ligihiilimisest võib pelgalt unistada. Seega otsustasin jääda paigale ja vaadata, mis toimuma hakkab. Kogu olukorra tegi veelgi idüllilisemaks metsa kohal loojuva päikese poolt punaseks värvitud pilveriba ja kitseasju ajava paarikese tagant tasapisi tõusev udu. Voh, milline hetk!

Just siis, kui ma sain seda nautima hakata sekkus järjekordne diiselmootor! Selgus, et künka all kitsepaari selja taha jääva heinamaa lõpus oli tee. Mina seda ei näinud, sest udu mängis oma varjamismänge. Nüüd igatahes veeres seal udu sees üks Volkswageni mikrobuss ja jäi tagatipuks seismagi ilma mootorit välja lülitamata. Oh seda õudust! Mind ja loomi autos olijad näha ei saanud. Mind ei vaadanud nüüd enam ka kitsepaar, vaid piidlesid uut situatsiooni sekkujat. Ma jõudsin mõelda, et nüüd on kõik läbi, loomad pagevad minust ja noorsokust teisele poole jäävasse metsa ja ongi kõik. Nii habras see tekkinud idüll oligi.

Jälle vale. Volkswagen põristas peagi edasi, koos tema minekuga lahkus ka noor sokuke. Vanad vaatasin lahkuvale masinale järgi ja selle silmapiirilt kadudes tahtis sokuvana oma endiste toimingute juurde naasta, mis tähendas sissetungijate peletamist. Nooruk oli kadunud, kuid minul oli jätkunud julutmust ikka paigal püsida, vaatamata üha tihenevast sääsepilvest minu ümber. Nüüd oli vanalooma kord teha valearvestus. Talle oli ilmselgelt meelde jäänud, et siin künkal, tema valitsusalal, oli veel üks sarviline, kes üritas tema kaasale pilku heita. Ekslikult arvas ta nüüd, et see olin mina, kelle pruunikas mütsilotu heinast kõrgemal paistis.

Oma noore liigikaaslase eeskujul tuli sokuisand otse minu suunas. Ma ei suutnud seda uskuda. Varjasin end kramplikult kaamera taha ja ootasin hetke. Kui vanahärra oli täpselt kaadris vajutasin ta igaveseks ajaks mälukaardile.

Tema üllatus polnud üldsegi nii suur. Paari hüppega oli ta minust eemal. Vaatas oma kaasa poole ja siis minu poole ning otsustas ikka taganeda. Sörkis kitsemamma juurde ja koos sörkisid nad edasi udusse, kuni lõpuks mul silmist kadusid. Vau, milline õhtu! Tegin veel tiiru ümber uduse heinamaa, kuid armastajaid enam ei silmanud.

Mõeldes tagasi nendele võimalustele, mis mul olid situatsiooni rikkumiseks, siis võis ainult võpatada. Tore oli olla kitsepulmas nii kontvõõra kui ka sobimatu kosilase rollis ja vaadata, kuidas loodus ümber minu mängis. Lisaks sellele sain ma väärtusliku õppetunni situatsioon lõpuni mängimise osas. Ühel situatsioonil võib lõpp mitu korda paista, kuid ei pruugi ikkagi veel saabuda. Mängi situatsioon lõpuni!

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

Valgus – Valdavalt selge õhtu, läänesuunal õrnad pilved, mis pärast päikese loojumist punakaks värvusid. Künka all, madalal heinamaal tõusis udu, mis taustale erilise tooni  andis.

Kadreering, noore soku pilt – Keskne kadreering, sest ma olin veendunud, et pärast esimest fotot toimub uhke õhulend. Toimuski, kuid jäi minu arvestusest pisut madalamaks, mistõttu ma ei jõudnud fookuspunkti loomal hoida ja sain tulemuseks terava heinapildi, millel oli udune kitsetagumik.

Kadreering, vanasokk – Kuna loom oli nii lähedal, siis jällegi keskne kadreering. Pingsalt jälgisin, et ma kaadri ülaservaga sarvi maha ei lõikaks. Paaril võttel olidki sarved liiga kaadriservas.

Säritus – Täisava F5,6, et taust võimalikult ühtlaselt uduseks lasta ja hämaras situatsioonis säriaeg käest pildistamiseks võimalikult kiireks saada. Säriaeg 1/400  (1/320 sekundit vanasoku pildil) sekundit, ISO 4000. Pildistatud maas istudes käest.

Tehnika  – Nikon D4 + Nikkor 300mm F2,8 VR + Nikkor TC-20EIII konverter.

Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Lightroom 4 tarkvaraga.

(472)