Õhus on kevadet, mis on saabunud vargsi ja kuidagi väga ruttu pärast veebruari alguse paukuvaid külmasid. Minu arvates on meil eestlastel oma nelja aastaajaga väga vedanud. Kirjutan seda tükki praegu Lõuna-Rootsis, kus sügis kestab sisuliselt kaheksa kuud ja ülejäänud neli kuud on suvi. Päris masendav. Lisaks Eesti aastaaegade arvule on minu arvates neil ka ideaalne pikkus, mistõttu saab igat aastaaega pikisilmi oodata, seejärel nautida ja lõpuks sellest ka tüdida, et olla valmis uue tulekuks.

Tänavu ootan ma kevadet kuidagi eriti agaralt, mis on mulle endalegi üllatav, sest siiani on kevad minu lemmikaastaaegade edetabelis ikka talve järel teisel kohal olnud. Lemmikut on lihtne pidada, kui see käitub nagu viimase kahe aasta talved – pakub lund, tuisku, külma ja riietab looduse valgesse härmarüüsse.  Tänavune talv ei tahtnud kuidagi tulla, andis saabudes lühikese ülikäreda pakase ja taandus siis, justkui olnuks ta isegi oma külmetamisest ehmunud. See külm aeg oli loodusfotograafile väga nauditav, kuid sellele ei eelnenud ega järgnenud mingeid lumetorme, ei muinasjutuvalgeid härmahommikuid. Tundub nagu proovinuks Külmataat terve talve kahe nädalaga ära pidada ja kadus siis seitsme tuule poole.

Loomulikult võivad ka kevaded erinevad olla, aga nad ei saa tänavuse talve kombel oma tulekuga viivitada, sest päike ei unusta paistist ära ja hakkab iga päevaga järjest kõrgemalt taevakaarel uperpallitama ja siis ei pääse kevad ka talve selja taha peitu ja lihtsalt peab tulema. Isegi kui kevadel ōnnestub pisut viivitada! siis on ju minu lemmikaastaaeg talv sedavõrd pikem. Win-win situation nagu öeldakse. Eks tänavune kevad näitab, kas talve pikaaegne liidripositsioon minu lemmikaastaajana lööb kõikuma või mitte.

Varakevade olulisteks sündmusteks on minu arvates lume sulamine, jääminek, rändlindude saabumine ja esimeste sinilillede ilmumine. Sinilillede mahesinised õied pressivad ennast läbi kuivanud leherisu ja see on justkui värvide saabumine mustvalgesse maailma. Võib olla süvendas minu tänavust kevadeihalust just asjaolu, et Lõuna-Rootsis nägin ma esimest sinilille, kes oli end arglikult nähtavale upitanud, kuid märgates end üksi olevat ei söandanud veel nuppu avada. Nii habras ja ometi nii kindel märk eesseisvatest muutustest. Ootame, vaatame!

Pildi esitlus ja tehnilised andmed:

• Valgus – Hämar õhtuvalgus paarkümmend minutit enne päikese loojumist. Taevas oli selge, mis annab mõnusalt jaheda sinika kuma. Taustal on näha lahkuva päikese magusat valgust.
• Pildiformaat – Lõikamata 3:2-le kaader.
• Kadreering – Sätitus, et oleks näha veel viimast lund, vahutavat vett ja magusat õhtuvalgust.
• Ava – F9,5 tilt-shift objektiiviga, tagab teravussügavuse kogu kaadri ulatuses.
• Tehnika – Nikon D3x + Nikkor PC-E 24mm F3,5 + LEE 3-astmeline hallfilter säri aeglustamiseks vee udustamise eesmärgil.
• Säritus – F9,5, 5 sekundit, ISO 100.
• Salvestus – RAW formaadis, konverteeritud Photoshop Lightroom 3 tarkvaraga.

(372)