2024. aasta lõpus lendasime abikaasa ja teiste lohesurfaritega Egiptusesse, et sealsetes oludes (tuule ja valgustingimustes) püüda kaadrisse palju ägedaid pilte lohesurfist ja kohe turule tulevatest uutest toodetest.

Olen lohesurfi nüüdseks pildistanud aastaid ning nende jooksul saanud katsetada palju erinevaid objektiive. Üldiselt eelistan nendest kahte fookuskaugust ehk 35-150mm suumi ning 20mm lainurka.

Seekord oli mul aga soov proovida midagi uut ning panna proovile minu jaoks midagi täitsa uut. Seetõttu astusin läbi Photopointi foto- ja videotehnika rendist ja haarasin sealt nendega kokkuleppel kaasa Sigma 70-200mm f/2.8 DG DN OS Sports telesuum-objektiivi.

Miks seekord Sigma 70-200mm f/2.8 DG DN OS?

Olen muidugi 70-200mm suumobjektiividega palju pildistanud ja selles osas ei olnud minu jaoks midagi uut. Kui üldiselt eelistan spordi- just lohesurfi pildistamisel 35-150mm vahemikku, põhjusel, et lohesurfar võib õhus teha väga ettenägematuid piruette ja järsku olla mulle väga lähedal, siis seekord otsustasime teha suurem osa pilte siiski pika toruga.

Seitsme päeva jooksul tegime kokku 9000 pilti ja saan juba etteruttavalt öelda, et jäin selle Sigma objektiivi tööga super rahule.

Tingimused pildistamiseks on Egiptuse päikese all muidugi ideaalsed. Päike paistab, mis tähendab, et sporti pildistada on imelihtne, kui leiad vaid õige nurga, et päike kogu pilti ära ei sööks.

Mina keerasin Sigma 70-200mm f/2.8 DG DN OS objektiivi oma Sony a7 IV ette ning need kaks tehnikajubinat töötasid mu käes nagu valatult.

Olen Sigma objektiivide fänn olnud aastaid ja valin need tihti ka oma igapäevatöö kaaslasteks, kuid seni olen eelistanud pigem fiksobjektiive nagu 20mm, 50mm ja 85mm.

Pean tunnistama, et Sigmade kaal pole mind kunagi häirinud. Antud 70-200mm f/2.8 DG DN Sports kaal on 1335g ning ma ausaltöeldes ei täheldanud mingit vahet raskuse suhtes oma tavapärase Tamron 35-150mm f/2-2.8 Di III VXD objektiiviga, mis on 200g kergem.

Sporti pildistades ei vaja ma ka välku ning kogu see kombo mul nädal aega käes polnud sugugi liiga raske. 

Sigma 70-200mm f/2.8 DG DN OS Sports tööhoos

Kui ma Sigma 70-200mm f/2.8 DG DN OS Egiptuses oma Sony ette panin, siis keerasin kõiki rõngaid kohe valepidi. Kohe alguses sain muuhulgas ma muidugi veel aru, et päikesevarjuk peab alati ees olema, sest muidu ei olnud lihtsalt suumirõngast võimalik keerata.

Mind isiklikult see ei häirinud, sest vajasin seal päikese all pildistamisel varjukit nagunii koguaeg. Ja mulle isegi meeldis see süsteem rohkem, kui muidu tavapärane klikitav süsteem – nimelt Sigma 70-200mm Sports mudelil on varjuki kinnitamiseks väike “mutter” mida krutid ja siis kinnitub see obje külge.

Mulle tundus see süsteem pikas perspektiivis objektiivi küljes vastupidavam. Huvitav olukord tekkis aga esimeste minutitega, kui ma lohesurfarit kaadrisse püüdsin püüda ja keerasin suumitoru kõik korrad vales suunas ning ükski pilt ei tulnud välja.

Surfar tegi mingi mega triki ning mina, aastaid pildistanud fotograaf, ei saa midagi kätte. Umbes 15 minutiga harjusin ära, et suumi peab keerama tavapärasest vastas suunas ja alguses tundunud miinus oli hetkega kadunud.

Elav näide päris elust, et inimene on lihtsalt harjunud midagi ühel viisil tegema ja ringi harjumine pole midagi nii raske, kui see algul tundub. 

Ilmastikukindlus ja rohkelt lüliteid

Mulle sobis, et see Sigma telesuum-objektiiv on muuhulgas nii tolmu- kui pritsmekindel, sest lohesurfi pildistades võib tihti tekkida olukord, kus pildistad tingimustes, kus niiskust on õhus pigem rohkem.

Parimad tuuled on tavaliselt siis, kui õues on “tava sportija” jaoks kohutav torm. Torm tähendab aga tihti ka vihma ning kui lisada sinna veel mereäärne keskkond ja sellest õhkav niiskus, siis saab juba ette öelda, et kogu see keskkond on tehnika jaoks üks suur surm.

Iga fotograaf hoiab oma fotovarustust nagu oma beebit, siis seda minagi, leiutan pidevalt võimalusi, kuidas tehnika saaks võimalikult vähe kahjustada ning kuidas seda kaitsta soolase vee ja niiskuse eest.

Seetõttu ongi antud objektiivi pritsmekindlus lohesurfi mõttes väga suur pluss. Egiptuses küll selliseid torme, mida eelpool mainisin, ei ole, kuid lohesurfar võib kergesti kogemata fotograafi suunas veidi vett pritsida. Proffidega koos töötades juhtub seda pigem erandina, kuid väikest uduvihma vahel ikka pähe saab. 

Muidugi jäi mulle kohe silma objektiivi peal olev ava rõngas. Olen pigem harjunud ava kruttima kaamera menüüs ja mitte kunagi täielikult ära harjunud objektiivi peal olevat rõngast kasutamama, kuid pean tunnistama, et sellel tripil kruttisin ava objektiivi pealt päris palju.

Küll aga kasutasin alati lukustit, et ava paigast ootamatult ära ei läheks, kui peaksin rõngale actioni hetkel vastu minema. Mõnus uuendus, mis mulle väga meeldis!

Lüliteid ise oli objektiivi peal üllatavalt palju, mida kõiki ma tegelikult kasutada ei jõudnudki, kuid silma jäid eriti huvitavad variandid nagu teravustamis piiraja ehk focus limiter ning optilise stabilisaatori (OS) režiimi lüliti. Lahe muidugi neid kõiki võimalusi kasutada, eriti kui nuppudega mängimine on igapäeva töös juba täiesti käe sees.

Objektiivi fookuses ja selle kiiruses ei pidanud ma kordagi pettuma. See, kui teravad ja ilusad tulid pildid on ulme – ma jäin piltide kvaliteedi ja teravusega super rahule.

Arvestades, et subjekt lendab põhiliselt õhus mega kiirusega su nina alt välja, siis objektiiv tegi käes perfektset tööd, kui fookust ei saanud kätte oli see lihtsalt mu enda näpukas, mitte objektiivi süü.

Kui muidu lohesurfi pildistades pead valima pildid, mis on kõigepealt teravad ja seejärel vaatad edasi, siis seekord oli mu elu fotograafina juba eos palju lihtsam. Rõõm oli tööd teha selle objektiiviga!

Sigma 70-200mm f/2.8 DG DN OS Sports – mis mulje jäi?

Kokkuvõtteks, siis olen proovinud mitmeid erinevaid 70-200mm f/2.8 suumobjektiive ning võin julgelt väita, et Sigma 70-200mm f/2.8 DG DN OS Sports teeb oma tööd suurepäraselt.

Pildid on teravad, palju programmeeritavaid nuppe selle peal ning lihtne kasutada. Ja nagu eelnevalt välja tõin, siis objektiivi kaal ega suumi vastupidine rõngas minu jaoks pigem miinus kokkuvõttes ei olnudki.

Olgugi, et reisil oli kaasas kogu mu fotovarustus, siis olin uuest objektiivist niivõrd vaimustuses, et suurem osa ajast oli mul ees vaid Sigma 70-200mm uus “Sports” versioon.

Objektiivi hinnast ma ei hakka rääkimagi, sest seda ei saa võrreldagi Sony FE 70-200mm f/2.8 GM seeria hinnaga, mis küündib pea topelt summale.

Olen pildistanud ka Sony telesuum-objektiividega ja pean tunnistama, et minu jaoks ei ole see oma hinda väärt, sest Sigma 70-200mm teeb oma töö ära ideaalselt.

Eerinevused, kus Sony on veidi parem tekivad minu jaoks vaid väga keerulistes valgustingimustes, kuid lohesurfi pildistades neid kunagi ei esine, st surfar surfab ikkagi päevasel ajal ja öösel me pilte ei tee.

Kas see on minu fotokotis järgmine objektiiv? Ma arvan küll! Ja kui Sa veel kahtled selle ostus, siis soovitan samuti haarata objektiiv kaasa Rocca al Mare keskuses asuvast Photopointi rendist ja proovi ise järele. Muidugi on oht, et kui sa selle käepäraseks saad, siis armud sellesse tõenäoliselt samamoodi nagu mina!

 

---

Kerli on tunnustatud pulma- ja perefotograaf, kelle tööde ja tegemiste saad tutvuda ning ennast kursis hoida tema Instagram’i lehel, Facebooki’i lehel ja kerlihalliste.com

 

Tutvu lisaks:

• Fotograaf Ander Iva: Sigma 70-200mm f/2.8 DG DN OS Sports kaasa ja Norra pildistama ››
• Karbist välja: Sigma 70-200mm f/2.8 DG DN OS Sports telesuum-objektiiv ››
• Proovime Photopointi rendist Sigma 70-200mm f/2.8 DG DN OS Sports telesuum-objektiivi ››

(13)