Olen ajakirjanikuna reisinud väga erinevates riikides. Piinavalt külmades, lõikavalt tuulistes ja uskumatult märgades. Arvestades minu ameti eripära, milleks on televisiooni müstiline maailm, kätkevad need reisid erinevate telekaamerate katsetamisi. Olen siiski ammu soovinud leida sinna kõrvale kompaktset ja igasugu ekstreemsustele vastavat fotokaamerat. Tundub, et nüüd on see õnnestunud.

2013. aasta juulis avanes mul võimalus lennata nädalaks reisile Afganistani islamivabariiki. Paika, kus on vaid igav liiv ja tühi väli, seltsiks paar kunstlikult loodud rohelist silma, mille elus hoidmiseks tuleb neid suvisel ajal päevast päeva voolikust kasta. See oli ideaalne võimalus anda mu fotomasina kandidaadile korralik väljakutse. Photopoindi blogi toel sain tuhandete kilomeetrite taha kaasa isendi, mille servale pressitud nimeks Pentax ja pealkirjaks WG-3 GPS.

Tutvustuses öeldakse, et Pentax WG-3 suudab pildistada 14 meetri sügavusel vee all, see talub kukkumisi kahe meetri kõrguselt ja peab vastu 100-kilosele survele. Kui välja arvata asjaolu, et kõrbekuumuses pole seda 14-meetri sügavust vett kusagilt võtta, tundus see olevat hea katsumus.

Esmamulje

Kuigi mulle ei antud poes võimalust valida aparaadi värvi (ja ma mõistan, et see pole ühe fotoaparaadi sisu mõttes üldse primaarne!), kuid lillat karva vidinat endale kaasa pakkides tabasin end irooniliselt muigelt – see on paganama hea siht neile relvameestele, kes ihalevad üht kahvatut eurooplast Allahi juurde saata. Kõrbekarva riietuselt hakkas see lilla vidin liigagi hästi silma.

Meeldib!

Fotoaparaadi esimene pluss oli võimalus seda püksirihma, vöö või mõne aasa külge klammerdada. Kaasas olev klamber meenutab mägironijate varustuses olevat ja sestap on tuha-Juhanite jaoks sinna pealegi graveeritud – „not for climbing!”. Aga just see klamber kaotas koheselt ära probleemi – kus kaamerat hoida. Vahepeal rippus ta mul vöö küljes, ülejäänud aja kuulivesti küljes. See tähendas, et aparaat oli alati käeulatuses, kui oli vaja pilti teha.

Saabumine ja esimesed kaadrid

Kabuli lennuväljal maandudes tervitas meid lämbe kõrbekuumus. Olematu õhuniiskus ning veidralt mahe kollane valgus.

Täielikul automaatrežiimil pildistades liikusime täissoomustatud autodekolonnis Afganistani katseiministeeriumi juurde.

Eesti kaitseministri ja Afganistani ametivenna kohtumine toimus tugevalt konditsioneeritud kabinetis. Ere valgus akendest. 20 sekundit pildi tegemiseks. Ei jõua midagi sättida. Tulebki täielik ebaõnnestumine. Aknast voogav valgus rikub üldpildi. Ministrid jäävad udused – ja ma pole endiselt sisse lülitanud horisondi indikaatorit, mis aitab pildistajat kaamera asendi hoidmisel.

Kabul, Kandahar ja Camp Bastion

Brittide käsutuses olevad monstrumautod on meie soomukitega võrreldes küll pisut paremast klassist, kuid läbivusel jäävad nende näitajad alla. See Kabuli sõjaväelinnaku väheses roheluses tehtud foto on esimene, millel Pentaxi tehnika esitab realistlikke värve ja perfektset peegeldust tegelikkusest. Ilus!

Öö veetsime Kabulis Briti saatkonna territooriumil. Seal viibides pole arugi saada, mis riigiga on tegemist, sest rohelust (ka kunstlikult loodud!) on lihtsalt väga palju. Lisaks silmasin baari kõrval asuvat basseini, mille kõrval sai külma õlut limpsida. Kusagilt ei kostunud ainsatki püssipaugatust ega pommiplahvatust. See oli vaiksem kui Tallinna öö.

Briti saatkonna logoga silt andis teada, et tühjad pudelid tuleb asetada spetsiaalsesse konteinerisse. Selliseid sildikesi oli militaartsoonis ja saatkondade ümbruses ääretult palju. Naljakaid ja vähemnaljakaid.

Pildistamiseks kasutasin eelseadistatud öörežiimi, välk välja lülitatud. Statiiviks käsi. Arvutist vaatamiseks on pilti küll, lähemalt vaadates jäävad kaadrid pisut säbruseks.

Varahommikul leidsime end taas Kabuli lennuväljalt. Mõned väsinumad kasutasid ära võimaluse ja heitsid puidust lavatsitele pikali. Tund und on alati abiks.

Seejärel olime juba ameeriklaste sõjaväe-transpordilennuki Hercules pardal. Ees ootas Kandahar. Istuda tuli transpordilennuki seinte ääres olevates võrk-toolides. See oli ääretult ebamugav, eriti kui miski metallist toru jalge vahele sattus. Tagumik muutus minutitega tuimaks.

Kandahari lennuväljal tundsime Kabulist märksa kuumemat õhutemperatuuri. Eriti kui propellerlennuki tiivikud kuiva kõrbeõhu näkku puhusid. Keegi oleks nagu kerise kohal ventilaatori tööle pannud. Lennuvälja baaris müüdi värvilist jääjooki ja hot-dogi. See ideaalne vaheldus maksis kokku umbes 10 dollarit. Muide, pudelivett saab militaartsoonis kõikjalt tasuta.

Vööl rippuv kaamera oli senimaani kenasti hakkama saanud. Aga iga kord enne pildistamist tuli objektiivilt tolmu pühkida – kõrbes levib selline kummaliselt peene olemusega liiv, mis kõikjalt pragudest läbi tungib ja leiab tee isegi korralikult lukustatud kaamerakotti.

Pärast Kandaharist õhkutõustmist jõudsime järjekordse propellerlennuki pardal sihtkohta – Camp Bastionisse. See on tohutusuur sõjaväelinnak, kus platseeruvad kõikvõimalike rahvusvaheliste vägede kontingendid. Teiste hulgas Eesti – Estcon-15 (kuhu kuulub jalaväekompanii Estcoy-16). Meid võttis lennuväljal vastu kaks soomukit – kurikuulsad Pasid. Ronisime koos kaitseminister Urmas Reinsaluga selle metallist kõhtu ja tundsime hoobilt, et oleme sattunud praeahju. Kandahariga võrreldes lisandus veel mõni soojakraad. Soomuki kõhus oli Celciuse järgi umbes 70 kraadi plussi.

 

Eestlaste logistilises toetuspunktis asuva sauna juures näitas termomeeter varjus 46.9 kraadi.  Õhuniiskus oli 0 protsenti, mis muutis temperatuuri suhteliselt talutavaks. Isegi minister Reinsalu kõneles sõduritele tund aega ühtejutti. Sinna sisse mahtusid ka sõdurite küsimused, mis enamasti kätkesid palgateemat.

Militaartsoonis kehtivad fotografeerimise ja filmimise osas ranged reeglid. Üles ei tohi võtta näiteks õhusõidukite maandumispaiku, rääkimata läbipääsupunktidest. Kui kõndisin ameeriklaste toidupoes ringi telekaamera käe otsas, võeti mind üsna kiirelt kõrvale ja uuriti, kas mul on filmimiseks luba ja mida ma seal üleüldse teen. Ja ma isegi ei filminud!

Enamik Afganistanis viibitud ajast möödus telekaameraga filmides ja need üksikud kaadrid, mis sai vööl rippuva pildimasinaga võetud, olid juhuslikud. Ometigi leidsin fotode hulgast paar pilti, mida võiks välja printida ja näiteks minister Reinsalule kinkida.

Julgen arvata, et Pentaxi WG-3 kaamera oli kõrbetingimuste jaoks sobiv ja ainult seda tüüpi fotoaparaate saabki seal kasutada. Afganistani kõrbes ei pea vastu ükski tehnikavidin, millel on liikuvad osad. Täielikult jäin rahule päevavalguses tehtud fotodega. Öisete ja hämaratingimustes tehtud piltide juures oleks pidanud tegelema rohkem käsitööga ning selleks ei jagunud lihtsalt aega. Fotoaparaadil oli küljes ka välk, kuid see töötas nagu pihukaamera välk ikka – esiplaan valgeks, taust hoomamatuks. Ja sellises tolmus püüdis välk kinni tohutult palju ebemeid, mida kummituseotsijad võiksid põhjendatult pidada teispoolsuse kehastuseks. Kompaktkaamera puhul tavaline nähtus.

Pentax WG-3 on seega hüva kaamera reisihuvilisele, kes hindab vastupidavust. Vee alla ma selle aparaadiga ei jõudnud, kuid arvustuste kohaselt saab ta ka seal hästi hakkama. Suur ekraan, lihtne menüü ja korralikult lukkude taha ära peidetud aku ning mälukaart teevad sellest vastupidava riista.

Mina tänan!

Pentax WG-3 kaamerad Photopointis

 

 

 

(629)