© Tekst ja fotod: Tõnu Ling

Lapsepõlvest mäletan küll, kuidas kolhoosi traktorid külavaheteelt lume lükkasid, jättes lastele meeletult kõrged vallid teeäärtesse mängimiseks ja koobaste ehitamiseks. Isagi räägib, kuidas tema lapsepõlves oli lund ja tuisku nii palju, et sai maja katuseharjalt kelguga alla õuele sõita – tuisanud oli räästani. Eks seda lund muidugi kuskil ikka on ka praegu. Näiteks Lapimaal pidi lund olema. Imelik, et inimene tahab valget laia lund. Et siis on vist puhtam tunne.

Öledakse, et ega tali taeva jää. Kuigi praegu on vett ja pori, küll see lumi siiski tuleb. Et selleks valmis olla, mõelgem veidi piltniku talvistele toimetamistele.

Piltnik sooja

Kõigepealt paneme piltniku soojalt riidesse. Miks? Sellepärast, et mõnikord on vaja kauem ühe koha peal passida või kaadrit sättida. Siis ei pea autosse või koju kiirustama, sest külm ei ulata näpistama. Ja nii saab mõnuga pakase käes ukerdada ja oma kaunid pildid ära teha. On väga oluline, et varbad oleksid soojas. Kindlasti on abiks memme kootud villased sokid. Müügil on ka erinevaid soojustusega jalanõusid. Naljakas ehk küll, kuid väga tõhusaks soojapidajaks on ka tavalised vene vildid või muud viltsisuga saapad. Viltide otsa oleks hea kummikalossid lükata, et vilt märjaks ei saaks ning seetõttu soojapidavust ei kaotaks – odav ja praktiline lahendus. Soe, pikk aluspesu on kindlasti omal kohal. Ja loomulikult kihiline hingav, tuule- ja veekindel üleriietus. Lume sees mütates hakkab kiiresti väga palav, eriti kui seljas on raske seljakott ning lumi on paks. Siis on hea, kui saab kehasooja reguleerida erinevate riietusesemete lukkudega. Püksid võiksid olla ka vee- või niiskuskindlad, sest lume peal põlvitades võib kehasoojus sulatada lume ning märgade pükstega hakkab kiiresti külm. Kinnasteks võiks soovitada spetsiaalseid jahimeeste talvekindaid, mis on soojusisolatsiooniga ning millel on päästikusõrm omaette ehitusega. Neid moodsaid sõrmikuid leiab vast internetis surfates eri netipoodidest või ehk ka kohalikust jahipoest. Memme käpikud on ka head, kuid tuulisema ilmaga ei pruugi kootud asi väga sooja hoida. Kui ruumi on, võiks kaasas olla kaks mütsi. Üks liikumiseks ja õhem, teine paigalseismiseks ja paksem. Termosetäis sooja teed ei tee paha, kuid siis peab mõtlema, et oleks kerge ka oma loomulikke vajadusi rahuldada, sest külmaga töötavad neerud erksamalt.

Akud sooja

Kuna filmi peale pildistavad veel vaid vähesed – enamikul on digikaamerad – siis tuleb kindlasti tähelepanu pöörata sellele, et akudes oleks piisavalt voolu ja otsustaval hetkel saaks ikka päästikule vajutada ning oma klõpsud ära teha. Tegelikult võivad miinuskraadid ebameeldivusi valmistada ka sellele, kes pildistab vähese voolutarbivusega filmikaameraga. Niisiis enne kui välja minna, tasub kaamera jõuallikad kindlasti korralikult täis laadida. Kui kraade nulli ringis või alla nulli, kipuvad väiksemamahulised akud kiiresti oma jõu kaotama. Ei aita siin ka patareitald, kuhu saab kaks akut lisada, sest kui käes pole kinnast, kangestuvad sõrmed nii või teisiti, ükskõik kui palju neid käsi ka poleks. Sama on akudega. Külmudes väheneb nende mahtuvus väga-väga kiiresti. Mida siis teha? Hea on aku panna kaamerasse vaid pildistamise ajaks. Senikaua võib seda hoida kas põuetaskus või siis väiksemat akut ka kinda sees, kus on käesooja. Muidugi on tore, kui akusid on kaks, kolm või isegi rohkem, siis ei sega pikemat pildistamisretke ka 30-kraadine pakane. Pakasega just juhtubki, et saab haruldasi pilte. Ja on ju tore, et siis need tühja aku tõttu võtmata ei jää.

Külmast sooja

Veel üks väike asi, millele tasub pärast toredat külmapildistamist mõelda on see, et kaamerat külmast sooja tuppa tuues kohe seda kotist välja ei võta. Eks igaüks on näinud, kuidas niiskus külmast toodud asjale kondenseerub – ja nii on ka objektiivi ja kaameraga. Kuid mida ei pruugi näha, on see, et niiskus võib koguneda ka kaamera sisse. Las fotokott veidi seisab nurgas ja kaamera seal sees harjub toasoojaga. Ettevaatus pole kunagi kurjast.

Lõpuks tasub muidugi meeles pidada, et külmaga on kõik plastdetailid rabedad ning kerged purunema. Ehk siis ettevaatust igasuguste patarei- ja mälukaardiluukide käsitlemisel.

Ja kui me nüüd siis oleme valmis talve pildistamiseks, võime lume tulekuni eelmiste aastate talvepilte sirvida ja mõnusalt tugitooli nõjatudes talveunistusele tiivad anda.

2003. aasta novembris Kaarmise metsas Saaremaal oli lund kohati kuni 70 cm. Paksu lume sees sumpamiseks on parim kihiline riietus – ei hakka liiga palav.

Tuisu ja pakasega tasub akud hoida taskus soojas ja kasutada vaid pildi võtmiseks. Pärast jälle tasku sooja tagasi, et aku ei külmuks. Nii saab kauem läbi.

(668)