© Tekst ja fotod: Jaak Põder

Tahad jäädvustada kõrrel ronivat lepatriinut, võililleseemet või naelapead? Siis tasub vaadata makroobjektiivide poole, mis tillukese maailma uksed avavad.

Makroobjektiiv on kõige mugavam vahend lähipildistamiseks. Mõnikord panevad tootjad ka telesuumobjektiividele juurde sõna ’makro’ või ’supermakro’, kuid see sõna on seal rohkem ilu kui sisu pärast, seega makroobjektiivide teemast jäävad need objektiivid välja.

Makroobjektiive tehakse üldiselt kolme erineva fookuskaugusega. Klassikalised kaugused on 50mm, 100mm ja 180mm, eri tootjate lõikes numbrid erinevad mõnekümne millimeetri piires. Igal neist kaugustest on omad plussid ja miinused, millest järgnevalt mõne sõnaga räägime.

50mm objektiiv – kerge makroobjektiiv (ja näitab asju inimsilma perspektiivist). Väga hea pildistamisolukordades, kus fotoaparaadi ja pildistatava vahele jääb palju segavaid elemente – näiteks rohu sees mõne putuka pildistamisel. Miinuseks on, et peab pildistatavale väga lähedale minema (kes üldiselt selle peale minema jookseb, kui ta elus on) ja maksimaalse suurenduse tarbeks peab hoolega jälgima, et objektiivi vari pildistatavale ei langeks. Samuti on selle objektiiviga väga keeruline taustaelemente kontrollida.

180mm objektiiv – teleobjektiivi omadustega makroobjektiiv (siia alla võib panna ka 150mm objektiivi). Tillukeste elusolendite pildistamiseks asendamatu, võimaldab püsida pildistatavast piisavalt kaugel ja võimaldab ka keerulistes olukordades tausta kontrollida. Miinuseks on, et nt rohu sees on pea võimatu pisikesi elukaid püüda, sest pildistatava ja objektiivi vahele jääb liiga palju segavaid elemente (rohulibled, kuivanud lehed jms).

100mm objektiiv – universaalmakroobjektiiv. Eelmise kahe vahepealne. Temaga on võimalik teha pea kõike, mida kahe eelnevaga eraldi, kuid ta teeb kõike väikeste mööndustega – pildistamiskaugus on mitte päris putuka nina all, kuid mitte ka putuka jaoks ohutu kaugus, tausta saab konrollida, kuid jällegi, päris ideaalse tausta saamine on selle objektiiviga keeruline. Siiski, oskusliku kasutamise ja veidi suurema vaeva korral saab kõik pildid tehtud.

Teravuselt on spetsiaalsed makroobjektiivid suurepärased. Isegi nii suurepärased, et neid tavapildistamise juures kasutades on mõnikord soov veidi pehmema pildi järele, kus kõik detailid nii karjuva aususega välja ei joonistuks. Kuidi peab arvestama, et makroobjektiivid on tehtud esmajärjekorras lähipildistamiseks, kus putuka detail või jääornamendi muster selgelt pildile jääks – seepärast tuleb neile inimnäo mõne kortsukese liigne rõhutamine andeks anda.

Kokkuvõtteks, lihtsaim moodus lähipildistamise maailma sukeldumiseks on soetada makroobjektiiv. Objektiivi valik algab fookuskaugusest – kui teha endale selgeks oma lähipildistamise soovid, siis objektiivi valik ei ole väga keeruline. Kahe vahel olijatele on lahendus univerlsaalseim 100mm fookuskaugus, millega ajapikku ka täpsemad eelistused paika loksuvad.

Ristiämblik – 50mm + 2x konverter. Nii lähedale saamiseks pidin kasutama telekonverterit, sest muidu oleks objektiiv äblikku ära varjanud.

Krabiämblik – 100mm + 1,4x konverter. Kuna krabiämblik on suhteliselt arglik ja poeb lihtsalt peitu, pidin kasutama konverterit, et jääda ämblikust piisavalt kaugele.

Ämblikute paaritumine – 180mm. Taustaks olev järvevesi ei ole küll teab mis kaugel, kuid tausta ühtlus on korralik. Ja objektiiv jättis mu piisavalt kaugele, et ämblikud end häirida ei lasknud.

(1680)