© Tekst ja fotod: Sven Začek

Pidades meeles lisaks eelmises osas jagatud viiele näpunäitele veel viit asjaolu, on loodud hea alus huvitavaks maastikupildiks. Siis tuleb ainult kohal olla, leida meeliköitev kompositsioon, määrata täpne säri ja päästikule vajutada:

1. Otsi vett, märka peegeldusi ja sümmeetriat. Vesi maastikupildil on vürtsi lisav element. Vesi võib olla voolav või seisev. Igal juhul on temas maagiline omadus võimendada üldist ilu just oma peegeldusoskuse kaudu. Kui meid võlus ilus ja värviline taevas, siis vesi annab võimaluse kasutada värvunud taevast pildil tervelt kahes kohas. Üleval ja all. Teinekord saab tänu veele jäädvustada peegelpildi, mis köidab vaatajat oma sümmeetrilisusega.

1. Udu ja kihid. Udu on huvitav loodusnähtus ja see on muutunud üheks nõutud elemendiks maastikupildi tegemisel. Udu edukalt ära kasutades võib ühes pildis näha mitut, sest udul on omadus muuta pilt kihiliseks. Osavalt kadreerides annab fotograaf vaatajale mitu pilti ühes, mis tagab tükiks ajaks vaataja tähelepanu.

1. Vine tuleb kasuks. Vine võib suvel tuju ära võtta. Päev on ilus ja selge, kuid taevas on vine, mis ei luba klaari loojangut või tõusu. Tegelikult võib vine aga hoopis kasulikuks osutuda, sest päike joonistab tõustes või loojudes sinna igasugu erinevaid värve ja vine ainult võimendab neid. Niimoodi võib taevas ühtäkki üleni punaseks värvuda, kui klaaril õhtul oleks ta suutnud ainult ühe vaevumärgatava punase triibu silmapiirile joonistada.

1. Maastikupildistamine ei tähenda väikest ava. Üldlevinud arusaama järgi peaksid maastikupildi esiplaan ja tagaplaan teravad olema. Selle saavutamiseks kasutatakse väikest ava. Alati ei pea see aga nii olema. Teinekord sobib esiplaanile mõni huvitav element, kuid väikese avaga sulanduks ta liialt keskkonda ja ei pääseks piisavalt rõhutatult esile. Samas on ka väga oluline lisada kontekst – taustsüsteem, ilma milleta pilt ei töötaks. Selleks võib kasutada suurt ava, tihti isegi täisava, et leitud element pääseks löögile, kuid pildile jäädvustuks ka äratuntav taust.

1. Ära unusta esiplaani. Esiplaan on hea maastikupildi vajalik koostisosa. Ilma esiplaanita jääb pilt tühjaks ja vaataja silm libiseb sellest kiiresti üle. Huvitav esiplaan köidab vaataja tähelepanu ja juhatab ta ülejäänud pilti sisse, ei jäta pilku ekslema.

Sügis on maastikupildistamise tippaeg. Siis on loodus täis värve, udu ja värskust. Hommikud on ka hilisemad, mistõttu ei pea end poole kolme ajal voodist püsti ajama. Head värvidemängu!

Hukkunud kapsaliblikas rannamaastikul. Tänu suurele avale on terav ainult liblikas, kuid äratuntav on ka temale saatuslikuks saanud koht.

Päikesetõus rabas. Udu jagab pildi mitmekihiliseks, hoides vaataja tähelepanu ja lastes sel hüpelda ühelt kihilt teisele.

Rabajärve peegelsile veepind peegeldab tõusva päikese poolt punakaks värvitud pilvi.

(1964)