Photopointi ajaveeb. Sinu võti arvuti-, foto- ja muu digitehnika maailma

Maastik läbi aastaaegade

©Tekst ja fotod: Veljo Runnel

Eelmise aasta sügisel sattusin Elva ja Otepää vahel peale ühele kenale maastikuvaatele.

Erinevate kihtidena avanesid eemal asuvate metsade sügisvärvid – okaspuud endiselt rohelised, kuid nende vahel ja ees erinevates toonides lehtpuud. Maastikku ilmestas ka väike veesilmake kolletuva kaldataimestikuga.

Üle taeva kihutavad sügispilved lasksid päikesekiirtel laikudena maastikule langeda. See tegi värvide mängu veel põnevamaks. Kodus pilte üle vaadates hakkas see maastik mulle järjest rohkem meeldima ning otsustasin, et lähen sinna ka kevadel pildistama.

Lõpuks vormus aga kindel kavatsus teha sellest paigast aastaaegade kulgu näitav fotoseeria. Õigemini püstitasin eesmärgiks neljapildilise seeria kokkusaamise, kuid nagu aeg näitas, tuli pilte rohkem. Esialgu lihtsana tunduv ülesanne osutus aga keerulisemaks kui ma arvasin. Kui ma alguses kujutasin ette, et projekti lõppedes klõpsutan pilte edasi-tagasi ja maastikul vahetuvad värvid justkui nõiaväel, siis reaalsuses see nii ei olnud.

Tegelikult võin praegu tagantjärele öelda, et tegemist oli aastase harjutamisega. Nüüd tean, mida võiks teisiti teha, et tulemus oleks täiuslikum. Aga siiski jagan Sinuga neid pilte ja kogemusi. Võib-olla saad minu vigadest õppida, kui ise samalaadse projekti ette võtad.

Esimene pilt suvel

Selle aasta 22. juunil, suve teisel hommikul, sõitsingi kell neli hommikul Elva suunas, et seeria saaks lõpuks ka suvepildi. Kevade lõpu viimased nädalad olid olnud üsnagi sombused, kuid see hommik tõotas tulla selge. Lisaks lootsin, et metsatukkade vahel asuv veesilm tõstab maa kohale udulinikuid. Nõnda oleks seeriast üks foto saanud veidi müstilisema alatooni.

Hommik oli tuuletu ning mäenõlvale jõudes nägingi orus paksu udulaama. Udu oli nii paks, et väikeses orus asuvat järvekest ja selle ümber asuvaid puid-põõsaid ei olnud näha. Ma polnud siiamaani nii vara hommikul siin pildistamas käinud, nii ei olnud ka aimu, kuidas üldse ida poolt langev valgus mängima hakkab. Jäi üle vaid oodata, et udu veidi hajuks ja päikesekiired veidikenegi orgu ulatuks.

Õnneks hakkas ühel hetkel puhuma õrn tuul ning see laotas udu kihtidena järveäärsete põõsaste vahele ning nähtavale ilmus isegi veidike järveäärset roostikku. Sellest hetkest saingi tolle hommiku kõige paremad kaadrid.

Hiljem muutus valgus taamal paistvate metsade peal liiga eredaks, samas kui orgu päikest ikka veel ei ulatunud. Ilmselt peab proovima mõnda vaikset suveõhtut, kui valgus lääne poolt veel orgu ulatub ja udu tekib.

Aastaajad ja valgus

Valguse suund oligi selle projekti märksõna. Kevadise pildi saamisega jäin esimesel korral jänni. Tahtsin pildile saada vasttärganud lehtede õrna rohelust. Kui tundus, et piisaval hulgal puid oli juba lehekesi välja ajanud, läksingi tuttavasse paika. Kuigi päike paistis ning rohelust tundus ka olevat, ei jäänud sellest pildile õieti midagi. Sama hästi oleks võinud selle pildi sügiseseks või isegi lumevaesel talvel tehtuks nimetada.

Süüdi oli keskpäevane valgus. Sügispiltidel oli just see keskpäevane päike toonud välja erksad kollased ja punakad värvid, kuid õrna kevaderohelust ta praegu esile ei toonud. Läksin paar päeva hiljem õhtupäikesega pildistama ja nüüd oli maastik selles valguses palju ruumilisem. Varjude taustal tuli ka lehestiku õrn rohelus välja.

Kui veel sügisesest pildist rääkida, siis ere päikesevalgus üksinda poleks meeleolu loonud. Õnneks oli taevas kohati pilves, nii et maastikul oli samaaegselt nii päikesepaistelisi kohti kui varjualasid.

Talvepildi puhul on mul varuks üks “oleks”. Oleksin pidanud minema kohe peale lumesadu esimese päikselise ilmaga, siis oleks puudel rohkem lumemütse olnud. Praegu jäi väike vahe sisse ning märtsipäike jõudis juba puudelt lund ära sulatada ning tuuled latvasid lumest hõredamaks raputada.
Esimesed talvepildid läksid sootuks untsu – kui kohale jõudsin, hakkas tuiskama ning piltidel on maastik vaevu aimatav.

Mida teinekord paremini teha

Nüüd räägiksin selle “projekti” kõige rohkem tuska tekitanud asjaoludest. Ikka ja jälle selgus, et kaadri kokkuviimine eelmise korra fotodega ei õnnestunud. Põhjus oli lihtne – ma ei saanud pildistamiskohta täpselt fikseerida. See asus üsnagi põllu peal, kus polnud ühtegi konkreetset märki, mida silmas pidada. Esimesel korral ma veel ei mõelnud selle peale, et hakkan pildiseeriat tegema. Teisel korral üritasin mälu järgi kohta leida, kuid oli talv ja lumigi paks. Läheduses oli siiski tee, ning teeäärsete märkide (bussipeatus, liiklusmärk või mõni kivi) abil ja neist samme lugedes oleks saanud täpse asukoha määrata.

Võimalik, et GPSi kasutamine lihtsustaks olukorda. Mida lähemal pildistatav maastik asub, seda olulisem on aga iga meeter. Reaalsuses võrdlesin ma mälukaardil olevat eelmist pilti läbi fotoka objektiivi paistvaga ning üritasin võimalikult sarnast tulemust saada. Aga isegi siis läks üht-teist viltu.

Kuna ilmselt olin tegelikust pildistamiskohast ikkagi eemal, siis ühtede elementide omavahelise asetuse paikaminemine ei garanteerinud veel seda, et kõik kaadris asuv oleks samamoodi. Segadust tekitas ka asjaolu, et erinevatel aastaaegadel tundusid põõsastikud hoopis erineva ulatusega olevat. See mis sügisel tundus olevat kaks eraldi värvides põõsast, sulas suvises roheluses ühtseks massiks. Talvise raagus maastiku võrdlemine sügiseste vormidega oli samuti raske.

Eksitusi tekitas ka statiivi lood, mille järgi otseks seatud fotod oli ilmselgelt viltu. Kaamera välgujalale kinnitatav lood 379€ annab vast täpsema tulemuse. Lõpuks pidin fotosid veidi lõikuma ja pöörama, et saaks sarnasema kompositsiooni.

Ja siin olulisemad memod järgmisteks kordadeks:

* fikseeri pildistamise koht võimalikult täpselt ja kindlalt (et oleks võimalik alati üles leida)
* prindi eelmised fotod välja, et saaks kohapeal kaadrit võrrelda
* aja kaamera korralikult loodi
* tee kindlaks, milline valgus kõige paremini töötab – õhtune, hommikune või päevane
* vali maastik piisavalt lähedal kodule, et viitsiksid sinna sõita ning jõuaksid ilmaolude muutudes õigeks ajaks kohale (väga tore on käia pildistamas rattaga)

Selline on hetkel kõige meeldivam nelik minu aastaaegade projektist:


Kevad


Suvi


Sügis


Talv

Ja veel mõned pildid, mis ei jõudnud nelikusse:


Lumi ja tuisk võib olla vahva, kuid maastikufoto tegemisel nad enamasti abiks ei ole.


Lameda keskpäevase valgusega ei tulnud tärkavate lehtede õrn rohelus esile. Küll aga jäi fotole luik.


Tuli oodata, millal udu võtab tagasihoidlikumad vormid.

Eri aastaegadel samade maastike külastamine ja pildistamine on igati põnev ja väljakutseid esitav ettevõtmine. Soovitan soojalt kõigile. Nõuab ainult natuke kannatust ja püsivust. See on nagu aastane loengukursus, kus tuleb vähemalt neli korda kohal käia.

(231)

Artiklis kirjeldatud tooted:
Sony E 20mm f/2.8 objektiiv
  • 20 mm pancake disainiga lainurkobjektiiv
  • Valgusjõuline – f/2.8 maksimaalse avaga
  • Vastupidav – alumiiniumist korpusega
  • Kiire ning vaikse samm-mootoriga
  • Sony E bajonetiga poolkaader hübriidkaameratele
379€399€
Postitus meeldis?
Telli iganädalane kokkuvõte parimatest lugudest meilile
.
.

Sarnasel teemal artiklid

Kommentaarid

Samast kategooriast

Viimased kommentaarid

"https://eki.ee/dict/ekss/index.cgi?Q=globaalne Kogu meie planeeti hõlmav katik. Vinge värk ;) "

Kala, Sony a9 III on revolutsiooniline täiskaader hübriidkaamera

"Aitäh trükiviga märkamast ning nüüdseks on see ka parandatud. "

Jürgen Veerme, Fotosessioonil – kaasas Tarmon 35mm f/2.8 Di III OSD ja Tarmon 24mm f/2.8 Di III OSD

"Mis loom see Tarmon on, photopoint? Päris häbiväärne tooteesitlus. "

Taara, Fotosessioonil – kaasas Tarmon 35mm f/2.8 Di III OSD ja Tarmon 24mm f/2.8 Di III OSD

"Tere! Aitäh tähelepanu pööramast - tegemist on siiski EU tüüpi väljundpesadega, ..."

Jürgen Veerme, Ole eriolukordadeks valmis koos Zendure akupank-laadimisjaamaga

"Piltide alusel AC väljundpesad ei ole EU tüüp, kas müütegi ..."

Merike Linnamägi, Ole eriolukordadeks valmis koos Zendure akupank-laadimisjaamaga