© Tekst ja fotod: Jaak Põder

Kui kellelegi on hakanud meeldima tilluke maailm, siis tekib varem või hiljem küsimus, millega seda jäädvustada. Järgnevalt vaatame läbi mõned enamlevinumad võimalused, kuidas peegelkaameraga väikestele asjadele ja olenditele ligineda saab.

Makroläätsed – lihtne moodus lähipildistamiseks. Plussid: sobivaid läätsi on pea igas mõõdus objektiividele; kasutamine on lihtne ja rahalise poole pealt soodne; neid on mugav taskus kanda. Miinused: läätse suurus sõltub objektiivi esimese klaasi suurusest, seega sama lääts ei pruugi sobida teistele objektiividele; pildikvaliteedi osas tuleb teha tugevaid mööndusi.

Vaherõngad – lihtne ja kvaliteetne võimalus väikestele objektidele lähenemiseks. Plussid: pildikvaliteet ei halvene; kasutatavad iga objektiivi juures. Miinused: suurendus sõltub objektiivi fookuskaugusest, teleobjektiivide juures mõju ei ole piisav. Vaherõngaste sees puudub optiline klaas, seega pildikvaliteet sõltub objektiivi enda kvaliteedist.

Lõõts – ebamugav, samas parimat mänguruumi pakkuv lahendus. Plussid: mänguruum; lõõtsa saab lihtsalt kokku ja lahti liigutada; kasutatavad iga objektiivi juures; lühemate objektiivide korral väga hea suurendusvõime. Miinused: Ebamugav kasutada, lõõts on üldiselt õrn ja kergesti lõhutav. Lõõtsa sees puudub optiline klaas, seega pildikvaliteet sõltub objektiivi enda kvaliteedist.

Tagurpidi normaalobjektiiv – soodne, kuid keskmisest ebamugavam võimalus suurendamiseks. Plussid: piisab lihtsast adapterist, mis võimaldab fotoaparaadi ette tagurpidi objektiivi panna, et saavutada korralik suurendus; pildi kvaliteet on sõltub objektiivi kvaliteedist. Miinused: objektiivi kontroll; filtrite kasutamine raskendatud, varjuki kasutamine raskendatud.

Tagurpidi normaalobjektiiv teise objektiivi ees – äärmiselt ebamugav, kuid suurima suurendusvõimega lahendus. Tähendab, et teleobjektiivi ette on pandud tagurpidi 50mm objektiiv (suurendusvõime võrdub õigetpidi objektiivi fookuskaugus jagatud tagurpidi objektiivi fookuskaugusega – nt 300mm koos tagurpidi 50mm annab suurenduse 6 korda). Plussid: suurendusvõime. Miinused: elusolendite pildistamiseks sisuliselt kasutu, valgusjõud peaaegu olematu; pildikvaliteet sõltub objektiivide kvaliteetidest (mis kokku tavaliselt ei anna head tulemust); filtrite kasutamine raskendatud; varjuki kasutamine raskendatud; kogu lahenduse käsitlemismugavus.

Telekonverter – lihtne võimalus suurendamiseks. Plussid: ilma pildistamiskaugust muutmata suurenduse kasvatamine; sobib pea igale objektiivile (siiski, osad konverterid kõigile objektiividele ei sobi). Miinused: pildi kvaliteedi langus.

Makroobjektiiv – parim lahendus suurendamiseks. Plussid: objektiiv on lähipildistamise jaoks mõeldud, mugav kasutada; väga hea teravus; suurendusskaala on objektiivi peal nähtav; võimalus kasutada koos lõõtsa, vaherõngaste ja telekonverteriga (veel parema suurenduse saamiseks). Miinused: toodud võimalustest kalleim.

Kokkuvõtvalt, võimalusi lähipildistamiseks on mitmeid. Tulemusi saab nii- ja naapidi, kuid kui huvi on vähegi tõsisem, soovitan kohe alguses makroobjektiivi poole vaadata. Nendest räägin lähemalt järgmisel korral.

Säriksääsk. Pildistatud 122mm fookuskauguselt koos 66mm vaherõngastega. Kvaliteedi üle ei saa nuriseda, sest kasutatud objektiiv oli heast klassist.

Sääsk. Pildistatud 300mm teleobjektiiviga koos makroläätsega. Isegi makroläätsedest parim jätab pildi veidi pehmeks ja sööb detaili, kuigi objektiiv oli heast klassist.

Silmad. Pildistatud ca 250mm fookuskauguselt, kasutatud veel 2x telekonverterit ja tagurpidi ees olnud normaalobjektiivi. Kvaliteet ei ole hõisata, kuid suurendus on muljetavaldav.

(1210)