© Tekst ja fotod: Jaak Põder

Kui loomade ja lindude juures räägitakse tihti porteedest ja keskkonnapiltidest vms, siis makropildistamise juures väga tihti neid termineid ei kasutata. Ilmselt tuleneb see lähipildistamise olemusest, mille eesmärk ongi pisikest maailma hästi lähedalt ja suurelt näidata ja mille tehnilised võimalused keskkonnapiltide tegemisel on raskemad kui loomade-lindude juures. Samas ei tähenda see, et sellised küsimused lähipildistamise juures vastamist ei vaja.

Portreede poolega on suhteliselt lihtne – korralik objektiiv, mõned vaherõngad või lõõts ja saame enda vajaduse järgi ise valida, kui lähedale ja kui suurelt me putukat (eeldusel, et ta ära ei jookse/lenda) või taime kaadrisse tahame. Saame valida ka pildistamisnurka, kui palju putukast või taimest või detailist teravana paistab. Kuid mida me sellistel puhkudel enam valida ei saa, kui vajalik suurendus paigas, on keskkonna nähtavus. Minnes objektile lähedale, kaob arusaadav taust, minnes kaugemale, tekib küll taust, kuid siis jääb objekt kaadris tillukeseks.

Olete kindlasti vaadanud võililleväljal õie peal õitolmu koguvat mesilast ja mõelnud, et kuidas saaks teha nii, et lisaks mesilasele jääks pildile ka võililleväli, mitte ainult ühtlane kollane taust. Peegelkaamera tavavahenditega seda väga hästi teostada ei olegi võimalik. Makropildistamise pioneer selles vallas, Dr John Brackenbury ehitas endale spetsiaalse objektiivi taoliste piltide tarbeks (mille ava oli f190), tänapäeval saame hakkama palju lihtsamalt. Selleks, et nii terava mesilase juures ka võililleväli samamaegselt äratuntav jääks, on meil vaja suurt teravussügavust. Ja selle saamisel tulevad meile appi… digikompaktkaamerad.

Tehnilistesse üksikasjadesse laskumata pakuvad enamus digikompakte väga suurt teravussügavust, mis võimaldab meil tausta äratuntavaks jätta (keda ’miks’ rohkem huvitab, võib internetist selle kohta lähemalt lugeda, märksõnadeks on sealjuures objektiivi fookuskaugus ja sensori suurus). Kui väljaspool makropildistamist saab peegelkaameraga käepäraste (loe: poes müüdavate) vahenditega ka suure teravussügavuse kätte, siis makropildistamise juures sellist valikut ei ole. Siin ei jäägi muud üle, kui a) seada sammud tuttava leiutajast optikameistrimehe juurde või b) osta taskusse korraliku makrorežiimiga digikompakt.

Digikompakt ei ole mingi eriline riist, et nüüd hakkavad vägevad keskkonnamakropildid kohe tulema. Pigem vastupidi, digikompaktiga makropilti teha on palju keerulisem kui peegelkaameraga, sest ta ei ole ikkagi päris selleks mõeldud. Ka juba muidu osav pildistaja peab aparaati hästi tundma ja teadma tema võimalusi ja võimatusi enne, kui piltidel hakkab tulemust näha olema. Aga kui tulemused tulevad, on nad silmale üldiselt palju põnevamad kui lihtsalt üks lähivõte mõne putuka näost. Näiteks rohutirts metsas, rohutirts heinamaal, rohutirts tee peal jne – võimalused avarduvad ühest liigist erinevate ja omapäraste piltide saamiseks veelgi.

Head keskkonnamakrotamist!

Ämblik – pildistatud peegelkaameraga kinnikeeratud avaga (f11). Taustast pole vaatamata sellele järel muud kui ühtlane värvisein.

Tigu – pildistatud digikompaktiga tema poolt pakutud peaaegu kõige lahtisema avaga (f4). Taust on isegi sellega selgelt äratuntav.

(957)