Sõbrad-tuttavad-kliendid ikka aeg-ajalt imestavad, kui ma kogemata kommenteerin nende arvuti “vaiksust”. Kas seda on võimalik kuidagi parandada? Kui palju tuleb maksta selle eest, et arvutikasti vaiksemaks saada? Kas ma saan seda ise teha? Need on põhilised küsimused, mida esitatakse sel teemal. Lihtne ning aus vastus on see: “Kui mõista, kuidas õhk arvutis liigub, mis põhimõttel jahutus toimib ning mis täpselt kastis müra tekitab, siis on kõik võimalik. Isegi väikese kuluga”.

Alustuseks. Räägime soojusest.

Ükskõik mis arvuti komponendist me ka ei räägi, ükski ei tööta 100% efektiivsusega. Kõik seadmed, vähemal või suuremal määral, eraldavad soojust. Olgu see siis emaplaadi lõunasild, protsessor või toiteplokk. Samas on nendel komponentidel  oma töötemperatuuri vahemik, mil nad töötavad parima efektiivsusega. Ühel hetkel tuleb ette aga piirtemperatuur, mida ületades võivad need lihtsalt ära “küpseda”. Seeõttu on komponendid varustatud mingit sorti soojusvahetiga. Traditsiooniliselt kasutatakse kas suurt metallist radiaatorit või radiaatori ja ventilaatori komplekti. Viimase ülesandeks on kuuma õhu eemalejuhtimine radiaatori juurest. Kui mingi tegur seda peaks takistama, siis süsteem muutub kuumemaks ning seetõttu ka lärmakamaks ning viimaks lakkab hoopis töötamast.  Seetõttu alustame arvuti vaigistamisega jahutuse mätta otsast.

Eeltööd. Saadame tolmu eksiili

Tolm on jaheda süsteemi vaenlane number kaks (number üks on ventilaatorite puudumine, aga selle jutuni on veel aega).  Tolmueemaldus on väga lihtne. Kõigepealt tuleb muretseda balloon suruõhku. Ise soovitaks valida sellise komplekti, kus õhu suunaja oleks metallist ning peale keeratav, näiteks nagu see Green Cleani 69.99€ komplekt. Plastist suunajatoruga on tihti see häda, et siis on kaks kätt ballooniga hõivatud ning see tekitab liigset frustratsiooni.

Asume aga puhastuse enda juurde. Suurimad kohad, kuhu tolm tekib, on ventilaatorite juures. Esiteks liigub sealt rohkem õhku läbi ning teiseks on staatilise elektri hulk suurem, mis meelitab tolmurullid ligi. Ehk siis protsessori ning videokaardi jahutus, toiteplokk ning kui on, lisaventilaatorid korpusel. Ventilaatoritega soovitan ettevaatlik olla ning võimalusel teise käega takistada ventilaatorite pöörlemist puhastuse ajal. Nimelt on enamus ventilaatoreid disainitud töötama vahemikus 500-2000 pööret minutis, suruõhuga võime aga vabalt sisse ajada rohkem. See jällegi ei mõju ventilaatori laagritele hästi ning võib need kergelt ära rikkuda. Selle tulemina teeb jahutus veel rohkem lärmi ning töötab vähemefektiivselt. Niisiis, puhastada ära ventilaatorid, eemaldada tolm radiaatorite vahelt ning toiteplokist ning lahtised tolmurullid korpusest. Alustuseks sellest piisab.

Esimene samm. Vahetame jahutuskomponendid vaiksemate vastu.

Uut või vana arvutit saades on jahutus üldjuhul minimaalselt talutav. See tähendab, et komponendid saab kuidagi maha jahutada, aga vaiksed need ei ole. Seega esimene samm vaiksuse suunas oleks jahutuskomponendid ära vahetada. Millele sellisel juhul tähelepanu pöörata?

Videokaardi ning protsessori puhul on kaks varianti – kas võtta kasutusele suurema soojuseralduse pinnaga radiaator või vesijahutus. Soodsamate kõik ühes vesijahutuste hinnad võivad küll madalad olla, aga jäävad siiski alla parimatele klassikalist õhktüüpi jahutuste efektiivsusele. Loomulikult on need natuke mugavamad, kuna võimaldavad kasutada suuremat radiaatorit, mis korpusele kinnitatakse, seega ventilaatoreid on vähem ning töötavad ka madalamatel pööretel. Kallimate vesijahutuste hinnad, mis samas on ka parema kasuteguriga, jäävad üldjuhul uue arvuti hinnaklassi.

Tuleme tagasi radiaatorite juurde. Radiaator võiks olla võimalikult suure pinnaga, nagu juba eespool mainitud. Tänapäeval on erineva disaini ja efektiivsusega variante saadaval küllaga. Isiklikult soovitan selliseid, mis kasutavad nn heatpipe tehnoloogiat. Sellisel juhul on radiaatori põhi, mis toetub kiibile, vasest (parem soojusjuht kui alumiinium) ning sealt väljaulatuvatele vasktorudele toetub alumiiniumist radiaator. Lõplikku valikut tehes arvestage ka sellega, et ventilaatori puhumissuund oleks kuuma õhu väljajuhte suunas (vaata paar lõiku edasi). Sama loogika kehtib ka videokaardi puhul.

Ventilaatori valikus, mis korpusele kinnitatakse, tuleks pöörata tähelepanu kahele asjale. Esiteks, et see oleks sobivas mõõdus. Kasutusel on nii 80x80mm, 92x92mm ning uuematel korpustel ka 120x120mm ventilaatori kinnitused. Suurem ventilaator võimaldab paremat õhuvoolu väiksematel pööretel, seega on ta  ka vaiksem. Teine oluline aspekt on see, kui valjult ventilaator tööd teeb. Tootja annab müra kohta konkreetsed numbrid. -18-20dBA on umbes sama vaikne, kui linnakorter öösiti, seega kõige optimaalsem valik. Üldjuhul vaiksemaid saadaval ei ole. -28-30dBA on juba piisavalt lärmakas, et keset päeva kasutajat häirima hakata, eriti kui need suuremal koormusel (ning lärmakamalt) töötavad. Ning tähtis on loomulikult ka see, kui palju suudavad need tunnis õhku läbi puhuda. Mida rohkem, seda parem üldjuhul. Ning alati kasutage ventilaatori filtreid sissepuhkeventilaatorite juures, see aitab tolmu kogunemise vastu arvuti korpuses. Ventilaatorite valikus soovitan ka tähelepanu päärata laagritele ning mootoritele. Üha levinumad on variandid, kus mootor on harjastevaba ning kasutab klassikalist kuullaagrit. Sellised ventilaatorid on pikema elueaga ning tekitavad natuke vähem vibratsiooni ning müra.

Ärge ära unustage ka uus termopasta € panna radiaatori ja kiibi vahele. Ilma selleta oleks uue radiaatori paigaldamine mõttetu. Vana (ning tihti ka kuivanud) pasta eemaldamine on kõige mugavam vähese piirituse ning vatitikkude/vatipatjade abil. Kui vana pasta on eemaldatud, pange uus asemele. On ka erinevaid lähenemisi, kui palju pastat peaks vahele panema. Minupoolne soovitus: panna hernetera suurune kogus keset kiipi ning litsuda radiaator peale. See tagab, et piisavalt suures koguses termopastat on vahel, andes maksimaalse termoülekande, samas ei tule pasta vahelt välja ning ei kahjusta muid komponente.

• Ventilaatorid Photopointis
• Termopasta Photopointis

Vibratsioon, vibratsioon, vibratsioon. Müra.

Kui on tegu pehmema korpusega (soodsamad, õhemast plekist), siis korpusesse kanduv vibratsioon ning müra hakkab samamoodi kiirelt häirima. Selle vastu on mõned head nipid. Esimese asjana pange korpusele kummijalad alla. Neid saab paremini varustatud arvutipoest alates 2€ komplekt. Mõnikord õnnestub ebayst saada lausa 0.5£ ning tasuta postitusega.

Teiseks kasutage korpuse ventilaatorite puhul kummipukse. Variant A on meisterdada need kasvõi vanast ratta õhukummist ning liimida ventilaator korpusele. See ei ole küll väga tõhus, aga töö teeb ära. Variant B on soetada silikoonvitsad, mis toetavad ventilaatorit ning eemaldavad selle natuke korpusest.

Kolmandaks on kõvaketta vibratsiooni vähendamine. Kõvaketta plaadid liiguvad 5400-10000 pööret minutis ning lisaks tekitab ka  lugemispeade liikumine päris palju lärmi. Selle müra eemaldamiseks on müügil lihtsad silikoonpuksid, mis pannakse kõvaketta ja korpuse vahele, summutades sellega vibratsiooni. Lisaks on saadaval ka kõvaketaste jahutuskorpused. Need eraldavad kõvaketta arvuti korpusest, eemaldades vibratsooni ning akustilise müra. Ka muutub ketta soojuseraldus tõhusamaks. Viimaseks asjaks vibratsiooni vastu on toiteploki ning korpuse vahele silikoonist tihendi lisamine. Seda põhjusel, et toiteplokis on samamoodi lisatud ventilaator jahutuse tõhustamiseks ning kuuma õhu korpusest eemaldamiseks.

Osad kasutajad peavad mürasummutusmatte kasutuks, osad mitte. Mina olen enda arvuti korpuse seespoolt kleepinud üle ning tulem on olnud positiivne. Lisaks käte ja silmade koordinatsiooni parandamisele langes arvuti müratase natuke madalamale. Seda just suurel koormusel tööd tehes. Üks asi, mida nad veel kaasa toovad: tolm haakub kergelt müramattide külge, vähendades sellega tolmu ladestumist radiaatorite ning ventilaatorite külge.

Kuidas teha jahutus maksimaalselt efektiivseks?

Parem oleks ehitada jahutus niimoodi, et ventilaatoreid, mis õhku sisse suruvad, oleks rohkem ning varustatud filtritega, kui neid mis õhku välja imevad. Tüüpilised väljajuhted on toiteploki ventilaator ning osade korpuste puhul korpuse peal või põhja all. Kui süsteem on ehitatud positiivse rõhu peale, siis esiteks toimib videokaardi ning protsessori jahutus paremini ning teiseks, tolmu tekib korpusesse vähem. Selle süsteemi visualiseerimiseks ka väike diagramm.

Kui see variant ei ole võimalik olemasoleval korpusel, siis lisage korpuseventilaatorid täitmata kohtadesse ning kasutage filtreid. Lisaventilaatorid, mis õhku sisse puhuvad, aitavad kasti jahedas hoida ning filtriga varustades vähendate tugevalt tolmu hulka.

Alati jääb meile ka variant B mis on natuke kulukam. Osad tootjad toodavad arvutikorpuseid, mis on disainitud maksimaalse vaiksuse ning efektiivsuse suunas. Üheks selliseks on näiteks Antec P180 seeria korpused. Nende puhul on toiteplokk ning kõvakettad eraldatud ülejäänud komponentidest ning need tekitavad protsessorile ning videokaardile vähem lisakuumust. Lisaks on toodud süsteemi raskuskese võimalikult madalale, vähendades sellega vibratsiooni. Miinusküljeks on natuke rohkem kui kõrge hind, mistõttu ta paljudele esimene valik ei ole.

Lisad.

Arvutikorpusesse laotud rohkem ventilaatoreid, kui emaplaadil toitekontakte leidub? Pole probleemi, selle vastu aitavad ventilaatorite kontrollerid. Neid on saadaval erinevas mõõdus ning erineva funktsionaalsusega. Lisaks lisakontaktidele lubavad need ventilaatorite kiirust kontrollida vajalikul hetkel. Ööseks saab arvuti teha vaikseks, päeval mängides või süsteemi üle kiirendades aga võimalikult jahedaks. Samas on saadaval ka soodsamad alternatiivid, kus ventilaatorile pannakse vahele fikseeritud või muudetava takistusega takistid. See toob samamoodi ventilaatorite tööpinge allapoole, seega töötab aeglasemalt. Tihti on nii, et 1000-1200RPM juures on õhuvool piisav, samas ventilaatorid vaiksed, luues optimaalse lahendi.

Vähese efektiivsuse kasvu annab ka kaablite korralik kokkusidumine ning kaablisuka sisse panemine. Erinevalt lint-tüüpi kaablitest takistavad ümara ristlõikega kaablid hulga vähem õhu liikumist, seega kuum õhk suunatakse kiiremini arvuti kastist välja. Selline lahend on silmasõbralikum, eriti kui korpus on akrüülist küljepaneeliga.

Lõppsõna.

Arvuti jahutuse uuendamine on üks samm, kuidas oma ustava tööhobuse eluiga pikendada ning piinadest säästa. Eriti siis, kui lühike Maarjamaa suvi on lõpuks kätte jõudnud ning välistemperatuur meie harjumuspärasest suusailmast väga kaugenenud on. Lisaks sellele kaasneb ka meeldiv ning vaikne töö (meelelahutus-)keskkond, kus saab keskenduda muule kui lärmavale arvutikastile, mille jahutus oma viimaseid hingetõmbeid teeb.

Lauaarvuti jahutused Photopointis

(4919)