Kui aasta alguses kirjutasin enda kaameravahetusest ja esimestest emotsioonidest Sony A7R II kaamerasüsteemiga, siis täna, 70 000 pilti hiljem olen kaameraga veetnud lugematu arvu tunde ja ta pole mind alt vedanud.
See aeg on osutunud mu senise elu kõige kiiremaks perioodiks. Siia on mahtunud kõige erinevamad tööd üheksas riigis: alates dokumentalistikast maastikuvõteteni ja väikestest viie minuti kiirtöödest suurima projektini Saja Lugu. Üheti on see hea, et olin sunnitud uue süsteemiga kohe tööle asuma ja kahtlusteks ning ülemõtlemiseks polnud lihtsalt aega. Teisalt on see halb, sest endiselt on veel mitmeid asju, mida ma pole saanud rahulikult uurida ja katsetada ning millest ma lõpuni aru ei saa.
Mulle tundub, et täna, mil sisuliselt kõik uued kaamerad teevad suurepärase kvaliteediga pilti, on muutunud veelgi olulisemaks kõik see, mis paikneb tehnilises mõttes pildist väljaspool. Ennekõige fotograafi enda emotsionaalne vorm – et sa tahaksid oma kaamera haarata, et see käituks alati vastavalt su ootustele ega veaks sind alt. Kindlasti on meil kõikidel palju neid olukordi, kui me ei viitsi kaamerat välja võtta ja teeme kiire pildi telefoniga või veelgi hullem – me ei võta kaamerat kaasagi. See võib tunduda väheolulisena, kuid tegelikkuses hakkab nendest väikestest demotiveerivatest detailidest lumepall veerema ja tulemusena näeme, et üha rohkem inimesi teeb pilti, aga aina vähem võetakse seda tõsiselt.
Piltide tehniline kvaliteet on perfektne, kuid sisuliselt on meil oma piltidega aina vähem öelda. Ning siinkohal pole üldse oluline, kas see on professionaalne või harrastajatase. Üks mu paljudest lemmikutest, Erwin Blumenfeld, palus ennast alati harrastajaks nimetada, kuna tema jaoks oli professionaalsus loomingu surm. Ma arvan, et need asjad võivad küll vabalt käsikäes käia, aga kõige alus on mõte ja soov pildistada.
Müratekitajast vaikseks vaatlejaks
Minu jaoks on suurima muutuse töös toonud hääletu pildistamine, mida Sony a7R II hübriidkaamera võimaldab. See on andnud mulle palju pilte, mis seni võimalikud polnud ning on leidnud rohkem kasutust, kui esmalt oodata oskasin. Ennekõike muidugi olukorrad, mil kaamera klõps on nii segav, et seetõttu polnud seni pildistada üldse võimalik: kontserdid, etendused, salvestused ning video- või filmivõtted. Tänu hääletule kaamerale olen saanud n-ö varastatud hetki, mis seni jäid püüdmatuks. Samuti olukorrad, mil pildistamine oli küll võimalik, aga klõps oli häiriv ja soovimatut tähelepanu tõmbav faktor – nüüd on nendes olukordades täielik tegutsemisvabadus.
Eraldi peatükk on veel kõikvõimalike elukate pildistamine looduses, kus hääletu kaamera annab sulle palju kaadreid lisaks. Kui seni oli juba esimene vajutus risk, et lind või loom lahkub või on vähemalt häiritud, siis nüüd ei ole need vajutused enam loetud ja pead muretsema vaid enda tekitatud müra pärast. Olen võtnud hääletu pildistamise kasutusele ka tundlike modellidega, kes reageerivad kergesti igale klõpsule. Tüüpiline näide sellistes olukordades on silmade pilgutamine või krampi tõmbumine. Nüüd, mil pildistamise hetk ei ole subjekti jaoks enam täpselt tabatav kaob see kramp ka enamasti ära. Me ei saa ka unustada, et olukord, kus inimesele on suunatud “toru” ning tal endal on olukorra üle väga vähe kontrolli, on alati tema jaoks pinge- ja stressiallikas ning kõik, mis aitab seda leevendada, on suur abi fotograafile, kes inimestega töötab.
Aga kuna jutt piltidest ei ole midagi väärt kuniks pilte pole, siis jagan Sinuga, hea Photopointi ajaveebi lugeja, ka ülevaate uue kaameraga tehtud töödest:
Tšellist Benjamin Kruithof. Anne Françoise Grobeni preemia võitja. Luxembourg
Sony FE 24-70mm f/2.8 GM | tundlikkus ISO 400 | fookuskaugus 51 mm| ava f/7,1 | säriaeg 1/640 sek
“Amphitrite” tšellist Silvia Ilves
Sony FE 24-70mm f/2.8 GM | tundlikkus ISO 800 | fookuskaugus 31 mm| ava f/4,5 | säriaeg 1/500 sek
Ansambel 360°. London
Sony FE 24-70mm f/2.8 GM | tundlikkus ISO 1000 | fookuskaugus 48 mm| ava f/6,3 | säriaeg 1/100 sek
Liszti konkurssi võitja pianist Alexander Ullmann. London
Sony FE 24-70mm f/2.8 GM | tundlikkus ISO 1000 | fookuskaugus 66 mm| ava f/3,2 | säriaeg 1/500 sek
Viiuldaja Chloë Hanslip ja pianist Danny Driver. London
Sony FE 24-70mm f/2.8 GM | tundlikkus ISO 2500 | fookuskaugus 25 mm| ava f/2,8 | säriaeg 1/160 sek
Luxembourgi kammerorkester.
Sony FE 24-70mm f/2.8 GM | tundlikkus ISO 1250 | fookuskaugus 50 mm| ava f/6,3 | säriaeg 1/1000 sek
Camerata Alma Viva. Genf
Sony FE 70-200mm f/4.0 G OSS objektiiv | tundlikkus ISO 1250 | fookuskaugus 127 mm| ava f/7,1 | säriaeg 1/1500 sek
“Lisalugu” Neeme Järvi juubelikontserdi lõpuakord
Sony FE 70-200mm f/4.0 G OSS objektiiv | tundlikkus ISO 3200 | fookuskaugus 141 mm| ava f/4,0 | säriaeg 1/320 sek
Viiuldaja Lisa Batiashvili Pärnu Muusikafestivalil
Sony FE 70-200mm f/4.0 G OSS objektiiv | tundlikkus ISO 3200 | fookuskaugus 200 mm| ava f/4,0 | säriaeg 1/320 sek
Jess Gillam, BBC aasta puhkpilliartist. Manchester
Sony FE 70-200mm f/4.0 G OSS objektiiv | tundlikkus ISO 500 | fookuskaugus 105 mm| ava f/4,0 | säriaeg 1/400 sek
Vioolamängija Ruth Gibson. London
Sony FE 85mm f/1.4 GM| tundlikkus ISO 500 | ava f/1,6 | säriaeg 1/1000 sek
Ahto projektist “Saja Lugu”
Sony FE 85mm f/1.4 GM| tundlikkus ISO 500 | ava f/2,8 | säriaeg 1/800 sek
Bariton Holger Falk, Frankfurti ooper
Sony FE 85mm f/1.4 GM| tundlikkus ISO 640 | ava f/2,5 | säriaeg 1/200 sek
Elmu projektist “Saja Lugu”
Sony FE 85mm f/1.4 GM| tundlikkus ISO 800 | ava f/2,2 | säriaeg 1/640 sek
Arvo Pärt salvestussessioonil.
Sigma 120-300 F2.8 DG HSM OS| tundlikkus ISO 2000 | fookuskaugus 300 mm | ava f/2,8 | säriaeg 1/250 sek
Pianist Radu Lupu
Sigma 120-300 F2.8 DG HSM OS| tundlikkus ISO 2500 | fookuskaugus 300 mm | ava f/3,2 | säriaeg 1/640 sek
(1997)
- 42-megapiksline täiskaader EXMOR R BSI CMOS sensor
- 4K UHD 3840 × 2160 25p videosalvestus
- 5-teljeline SteadyShot Inside stabilisaator
- 399 faasi- & 25 kontrastituvastusega teravustamispunkti
- 0,5" OLED pildiotsija, 2,36 miljonit pildipunkti
Kommentaarid