© Tekst ja fotod: Veljo Runnel

Looduse pildistamine on kindlasti üks hobifotograafia levinumaid vorme. Oma tohutus mitmekesisuses pakub ta pildistamiseks niipalju võimalusi, et see võib pea sassi ajada. Siin on värve, vorme, mustreid ning nende põimumist. Kuidas seda kõike haarata? Kas keskenduda ühele objektile-teemale või otsida esimest ettejuhtuvat motiivi?

Looduse tundmine aitab kindlasti kergema vaevaga leida põnevaid loomi või värvikaid-vormikaid taimi. Teisalt jälle võib värkse pilk, mida ei suuna raamatutarkused, avastada looduse ilu hoopis teise nurga alt. Pannes portreefotograafi maastikke või mikromaailma pildistama, võib näha kindlasti ebatavalisi lahendusi. Miks mitte ka vastupidi. Aeg-ajalt võibki sundida ennast pildistama harjumatuid objekte ja olukordi, et muuta vaimu ärksamaks. Kuna olen juba lapsepõlvest saadik igasuguseid mutukaid uurinud, purgis kasvatanud ja ka kogunud, olen väikese mikromaailma võlude suhtes eriti tundlik. Mitmel suvel kogusin siklasi, mardikaid, keda võib leida puutüvedel või teatud õitel. Sel ajal vahtisin metsateedel muudkui neid kindlaid kohti ning avastasingi enda jaoks uusi ja põnevaid putukaid. Samas jäi kindlasti nägemata nii mõnigi põder või metskits, kes mind metsaservast võis piielda. Aastaid hiljem, kui mingil ajal leidsin suuremat naudingut linnulaulust ja maastike ilust, märkasin suve jooksul vaid murdosa nendest putukatest, keda varasemal ajal nägin. Nõnda on ka pildistamisega – keskendudes olulisel määral ühele teemale, jääb paratamatult kõik muu teisejärguliseks. Küll võib aga lülituda vastavalt oludele ja tahtmistele teisele teemale – täna otsin ja pildistan Lõuna-Eesti järvede kauneid vaateid, homme aga, kui muru pügatud ja aed parandatud, süvenen aianurgas taimedel elavasse putukamaailma. Sageli juhtub ka seda, et otsides üht, leiad hoopis midagi muud. Siis peab vaid lootma, et seekord sai fotokotti sobiv objektiiv .

Värvid looduses võivad muutuda sekundi murdosa jooksul. Ilmekaks näiteks on isane kiirgliblikas, kelle tiibade värv sõltub valguse langemise nurgast. Piisab liblikal oma tiibu paar millimeetrit tõsta või langetada, kui pruunikas tiib omandab metalselt sinaka läike. Selliste pisikeste looduse imede vastu on võimatu ükskõikseks jääda! Et aga tabada sääraseid imesid, on hea teada liblikate käitumist – palavatel suvepäevadel laskuvad need muidu rahutud ja kiired liblikad niisketele varjulistele metsaradadele, kus neid saab kergema vaevaga pildistada.

Ämblikuvõrke leidub hilissuvel kõikjal. Nende korrapärased mustrid tulevad aga ilmekamalt välja teatud valgus- ja ilmastikuoludes – kas madalas vastuvalguses või hommikuse kastega. Mõnikord leidub võrke nii tihedalt, et nad hakkavad ka omavahel põimudes mustreid moodustama.

Looduse mitmekesisus annab endast erksalt märku kohtades, kus põimuvad erinevad kooslused. Keset ürgloodust asuvas väikeses külas võib näha nii teeservas jalutavat põtra kui ka samblikega kaetud kaevul istuvat linavästrikku.

Erksavärvilised putukad, nagu seda on lepatriinud, lausa kutsuvad pildistama. Eriti efektsed on nad ühetoonilisel tumedamal taustal. Paraku on nad enamasti pidevas liikumises, nende tabamine sobival taustal ja meeldiva valgusega võib olla raskem, kui alguses tundub. Seepärast tasub kogu aeg silmad lahti hoida. Kui pilk jääb pidama mõnel eredamal värvilaigul taimestikus, siis võib-olla just seal ronib ilusal taustal erksavärviline mutukas.

(377)