Fotode kinnitamiseks albumisse või mujale on mitmeid variante – kas fotonurkadega, kahepoolse teibiga, knopkaga, kruviga, tatiga või Darth Vaderi telekineetilise jõuga. May the Force be with you. Herma pakub aga teistsugust lahendust, mis mitmetes olukordades omab eeliseid muude mooduste ees – fotoliim.

Liim on välja loositud, Random.org valis võidunumbriks 2, ehk Heidy Rüüteli! võtame võitjaga ühendust.

 
Herma fotoliimi eelis muude liimide ees on see, et ta on eemaldatav ning happevaba. Miks see hea on, peagi lähemalt.

 
Tõhusas, nõukaaegset kosmonaudi marmelaadi meenutavas  metalltuubis on 70 grammi liimainet (Väljaloositavas tuubis küll 69 grammi, sest pisut kasutasin käesoleva ülevaate pildistamisel ära. Loodame mõistvale suhtumisele :) ). Liim meenutab lõhnalt vana head kummiliimi. Päris sama ta siiski ei ole.

 
Liim on viskoosne, ei tilgu kergesti ning temaga on ühe kleepaine kohta üsna lihtne ringi käia.

 
Liim tuleb ühtlaselt paberi pinnale hajutada. Selleks on kindlasti ka tõhusamaid meetodeid kui pabertaskurätt-ümber-näpu, kuid ma olen laisk ja ei viitsinud kaugemalt miskit etemat otsima minna.

 
Siis pole muud kui pilt paika suruda ning lasta liimil veidi kuivada. servade alt välja pressinud liimi saab pärast näpuga kokku rullida.

 
Oluline omadus Herma fotoliimi juures on see, et ta on eemaldatav. Külgsuunas peale kuivamist pilti paigast nihutada ei õnnestu, kuid servast üles sikutades tuleb pilt ilusti lahti.

 
pildi taha ja albumilehele jäänud liimijäänused saab näpuga kokku rullida ja ta koorub maha nagu miski nilbe näomask. Pildile ega aluspinnale temast jälgi ei jää. Kuna liim on happevaba, ei jäta ta paberile kollaseid laike ka peale pikka aega.

Siinkohal kleepisin 10×15 foto pärgamentalbumisse, ent seda liimi saab mitmetes olukordades kasutada, kus analoogseid materiale vaja ühendada sellisel kombel, et neid saaks kunagi veel pindu rikkumata kätte.

(1888)