© tekst ja fotod: Sven Začek

Tegelikult tahtsin ma hoopis millestki muust kirjutada, kuid minu viimane artikkel tootja X ja tootja Y viimastest üllitistest tootis väga suure hunniku tagasisidet. Ja see tagasiside oli väga urgitsev, tulenevalt sellest, et ma suvel hakkasin kasutama tootja X toodangu asemel tootja Y toodangut.

X taga peitub selline nimi nagu Canon ja Y taga Nikon.

Seega mõtlesin, et tuleb puudutada seda igivana teemat Canon versus Nikon ning seda mitte reklaami pärast nagu paljud vandenõuteooriate viljelejad arvavad, vaid puhtalt selle teema nõmeduse pärast.

Pöördume tagasi eelmise artikli sünnimomendi juurde. Olles intensiivselt kasutanud mõlema tootja tehnikat mõtlesin ma kirjutada artikli nende mõlema positiivsetest ja negatiivsetest omadustest. Olen täiesti veendunud, et see kukkus mul välja täiesti erapooletult, sest tehnika suhtes ma seda just olen – täiesti erapooletu.

Mind vapustas asjaolu, et paljud inimesed võtsid margivahetust samamoodi nagu oleksin ma oma kauaaegsest abikaasast lahku läinud. Tõesti või? Nikoni kasutajad teisalt tervitavad: „Tere tulemast tumedale poolele!”.

See kõik on jama ja ei tähenda mitte midagi, kuid see pani mind mõtlema ja ma proovisin saada jälile kogu sellele nõmedale tootjakultusele. Ainus põhjus, mille ma suutsin välja mõelda tuleneb tõenäoliselt järgmisest mõttekäigust:

Kuna Canon ja Nikon pakuvad tehniliselt praktiliselt sarnaseid võimalusi, siis on äärmiselt raske teha adekvaatset otsust kumb ikka parem on. Kui see otsus aga mingi imenipiga ikkagi tehtud saab, siis tahab otsuse tegija – nimetame teda lihtsalt fotohuviliseks – teisigi veenda selle otsuse õigsuses, sest ta ise pole veel ka pärast ostu lõpuni veendunud.

Niimoodi massidialoogi abil samasuguste otsustusvõimetutega suheldes tekivadki „fännipoisid”, kes oma brändi nimel kasvõi tulle hüppaksid. Pole siis ime, et nad tervitavad samasse leeri astujaid mingite tumedate tervitustega, mis peaks nende brändi leeris olijatele jagama seda müstilist aurat, mis ainult neile kuulub.

Poolevahetajat peetakse aga reeturiks ning temale saab omaks kontrollimatu sõim ja laim. Niisugust käitumist võib kohata aktiivsemates fototeemalistes internetifoorumites iga päev. Ruttu saab selgeks, et kõige aktiivsemad brändijüngrid ei tea pildistamisest mitte midagi, nad pole isegi neid omadusi, mida nad teise brändi mahategemisel argumentidena kasutavad ise kunagi kasutanud.

Neil lihtsalt pole aega pildistada, sest alati leidub keegi, kes „julgeb” välja tuua mõne miinuse nende brändi toodangu kohta ja siis tuleb lihtsalt seda inimest tümitada. Pärast head tümitamist tuleb aga jääda valvesse, et keegi teine sarnase ütlusega päevavalgele ei tuleks ja kui tulebki, siis on vaja kohe kiiresti tedagi tümitada.

Niimoodi tolmavadki nende fännipoiste kaamerad riiulitel. Pole vist mõtet mainida, et nendega pole võimalik ratsionaalset dialoogi arendada, sest nende brändi toodang on perfektne.

Kõik see aga ei huvita mind. Ma ei ole kaamerabrändidega abielus, samuti pole mul absoluutselt mingit eelistust, millise brändi kaameraga ma pilte teen. Mind huvitavad pildid ja teatud kvaliteediaste, mida minu kaamerad peavad suutma tagada, et mina ja minu kliendid rahul oleksid. Mul on omad nõudmised, millega kaamera peab hakkama saama ja mis mulle meeldivad. Needsamad, millest ma rääkisin eelmises artiklis, kuid neid ei märganud keegi kommenteerida, sest pearõhk läks ikkagi asjaolule, et miks Začek nüüd Nikonile üle läks?

Siis hakkas levima kuuldus, et kõik on mulle ja ka mõnele teisele jagatud tasuta ning siis võisid Canoni pooldajad hinge tõmmata, sest hetkeks oli nende hinge pugenud kahtlus, et ega ometi Nikon parem pole? Kui tasuta, siis võib muidugi vahetada, ka kehvema kasuks – selge see! Ei! Tehnika peab toetama fotograafi ja kehvem tehnika seda ei tee.

Miks kõik arvavad, et elukutselised lähtuvad teistsugustest kriteeriumitest, kui näiteks oma esimese peegelkaamera ostajad, kes vaatavad hinda ja siis seda, mida nad selle hinna eest saavad? Elukutselised fotograafid teevad täpselt sedasama, sest soetatu peab ju ennast tagasi teenima enne, kui hakkab midagi ka perele kogunema.

Nagu öeldud on Canon ja Nikon suhteliselt võrdsed – minu eelistused said välja toodud eelmises artiklis – siis langebki valik puhtalt hinnale. Nagu Jaak Põder eestifoto foorumis ütles, siis tasuta lõunaid pole olemas. Niisiis tasuta pole keegi tehnikat saanud. Seega võib järeldada, et otsus langes parima pakkumise tegijale.

Fototehnika vastu huvi tundmine pole mingi patt, kuid ei tohi unustada, milleks fototehnika loodud on. Ikka selleks, et saaks häid ja paremaid pilte. Päeva lõpus hinnatakse fotograafi ikka tema piltide, mitte tehnika järgi. Soovitan kõigil lugejatel teha sedasama – keskenduda rohkem piltidele ja muretseda vähem tehnika pärast.

Nikon D3 + Nikkor 300mm F2,8 VR.

Canon 1Ds MarkII + Canon 500mm F4 IS + Canon 2x konverter

(230)