© Tekst ja fotod: Veljo Runnel

Otsides kohta, kus elusloodusega lähemalt tutvust teha ning üht-teist läbi kaamerasilma jäädvustada, soovitan minna järve või jõe kaldale. Veekogude kallastel võib kohata nii veeloomi, kelle mingi arengustaadium möödub kuival maal, kui ka maismaaloomi, kes leiavad veest süüa ja juua. Lisaks sellele pakuvad jõe- ja järvevaated natukenegi võimalust maastikufotograafiat harrastada.
Niisiis – fotovahendid kotti ning jõe või järve äärde.

Kui suuremate veeloomade nägemine ja pildistamine nõuab rohkem eeltööd ning pikemat varitsemist, siis vees elavate selgrootute märkamiseks on vaja lihtsalt silmad lahti hoida. Erinevate lendlevate, kõndivate, roomavate ja ujuvate mutukate rohkus suvise jõe või järve ääres on lausa muljetavaldav. Siiski peab veidi otsima, et seda mitmekesisust märgata ja kaameraga talletada.

Alustame otsimist veepinnalt. Kaldal kükitades või kõhutades võib näha veepinnal tiirutavaid putukaid – liuskureid. Liuskuritel on imepärane oskus vee peal kõndida, seda tänu erilise ehitusega jalgadele. Enamasti on nad pidevas liikumises, samuti kannab vesi ise neid endaga kaasa. Pildistamisel on kindlam seada objektiivi teravus paika ja oodata, kuni putukas ise õigesse kohta satub. Automaatteravustamine ei pruugi jõnksuliselt liikuvat putukat vajalikult hetkel teravaks saada. Liuskurid on röövtoidulised lutikad, kes otsivad veest saaki. Iga vettekukkunud pisimutukas võib olla neile potentsiaalseks söödaks. Objektiivi fookuse sättimine mõne veepinnal hulpiva pisiliblika juurde on seega lootustandev.

Mitmeid erinevaid putukaid võib näha ka vee kohal lendamas. Kiile on raske tabada, nad on kiire lennuga ning kõrrele maandununa äärmiselt tähelepanelikud väiksemagi liikumise suhtes. Paremini õnnestub neid pildistada teleobjektiiviga, nii ei pea neile nina alla ronima. Kiilivastsed elavad vees, kui on käes aeg täiskasvanud putuka koorumiseks, ronivad vastsed kuivale. Mõnikord võib kaldataimestikul leida äsjakestunud kiilide tühjasid vastsekestasid.

Selliseid putukaid, kes vastsena arenevad vees ja valmikuna lendavad veekogu kaldataimestiku kohal, on päris palju. Sageli on tiivuliste valmikute ilmumine massiline ning silmatorkav. Üheks selliseks massiliselt kohatavaks putukarühmaks on ühepäevikulised. Neid taimedel pildistada on suhteliselt lihtne ning lähedale saab hiilida ka väiksema fookuskaugusega makroobjektiiviga. Ühepäevikuliste jäsemed, eelkõige keha tipus paiknevad sabaniidid, on kerged murduma ning sageli leiab sandistunud isendeid. Siis ei jää muud üle kui kaastunne kõrvale heita ja uus modell leida.

Need olid vaid mõned paljudest loomadest, keda vete ääres näha võib. Kui huvi suurem, siis soovitan alustuseks muretseda värviliste joonistega „Euroopa putukad“ ning siirduda suvel veekogu äärde. Abiks on kindlasti statiiv ja makroobjektiiv.

See, mis näib esmapilgul hirmus elukas, on vaid kiilivastse tühi kest. Kiil on juba koorunud ning tuule tiibadesse saanud. Vastsepõlve lõpul ronivad taimede veepealsetele osadele või lausa kaldale. Mida teeb aga see vastsekest kuusepuul? Kuusk kasvas lihtsalt vee ääres.

Liuskur oma igapäevase tegevuse juures – vee peal jalutamas.

Harilik vesineitsik on kiililine, keda võib leida kiirema vooluga jõgede ääres. Pulmatantsul olevad isased vesineitsikud on omapärase laperdava lennumaneeriga. Pulmalennul üritavad nad emaseid oma tumedalt helkivate tiibadega võluda. Sageli maanduvad nad jõe kohal kasvavate puude okstele, kuhu neile ilma teleobjektiivita lähedale pääseda on raske.

Ühepäevik oma iseloomulikus palvetamispoosis. Sabaniidid on tal nii pikad, et kui tahta putukat lähemalt pildistada, ei mahu nad kaadrisse ära.

Kui veeloomade pildistamisest on villand, laenake paat ja minge varahommikul vee peale. Jahe õhk, roostikust kostuv linnulaul ja läbi udu kumav hommikupäike garanteerib mõnusa looduselamuse. Kuid – ka sellegi võib fotoaparaadiga talletada!

(660)