Varjud maastikul

Autor: Tõnu Ling 08.12.2006 11:02 Kommentaarid :

(keskmine hinne: 5.00)

Keegi on öelnud, et muusikat ei tee heaks mitte ainult suur hulk erinevaid noote, vaid pausid nende nootide vahel. Fotoasjadega on ehk sama lugu. Pildistamine on võimalik tänu valgusele. Pulmafotograafid tahavad, et pruutpaari nägudel poleks varje ning kasutavad selleks täitevälku või peegeldit. Hoone pildistaja ootab, et päevavalgus paljastaks pildistatava objekti olulise külje. Ka maastikupildistaja oskab hinnata sellist valguse suunda, kus pildistatav ala on ilusti nähtav.

Samas nii portree-, hoone- kui ka maastikupildistajad teavad, et ilma sobivate ja õigel kohal varjudeta jääb pilt lihtsalt hunnikuks alasti detailideks, mis üksteise võidu hõiskavad. Otsekui klimberdaks keegi klaveril klahve valimata. Niisiis on varjul pildis oluline koht.

Öised varjud

Oli 2004. aasta 6. jaanuar. Sõitsin autoga Kuressaare poole. Värske lumi oli sadanud märja maa peale ning temperatuur oli langenud alla nulli. Teel peatusin mitmes paigas, et kuumastikke vaadelda. Pilti ei saanud. Kuid veidi enne Kuressaaret jõudsin tuttava põllu juurde. Selle põllu keskel laiutab tänapäevani vana mänd. Tegelikult olin varem mõelnud, et oleks tore seda tuttavat mändi, mis on ilmselt paljudele Kuivastu-Kuressaare maanteel vurajatele silma jäänud, pildistada hommikuvalguses, tõusva uduga. Ja seda uhkem, kui kitsed selle läheduses orast näksiksid, mida nad teevad tavaliselt just siis, kui kaamerat pole kaasas. Kuid nüüd oli õhtu. Taevas oli täiskuu, mis polnud veel väga kõrgele jõudnud tõusta. Õhtu oli alles noor, kella kuue paiku. Ja sel hetkel jäi kuu männipuu võra taha, heites minu poole võimsaid varje. Minu jaoks on selle pildi kandev osa varjus puu siluetil ning puu heidetud varjul. Mõni üksik tugevam kuuvalguse noot läbi puuvõra, õrn valgusehelin põllul. Ning õigel kohal mõtlemapanevad ja hingestavad pausid varjude näol. Ongi pilt, mis heliseb minu jaoks siiamaani.

Päevased varjud

Loomulikult on kuldsel valgusel oma soe võlu. Kuid aeg, mil päike on juba kõrgel ning kuldne valgus möödas, loovad erk päevavalgus ja varjud teinekord väga suurepäraseid pildistamisvõimalusi. Olin sõitnud läbi Viidu külast ning nautisin 2005. aasta 15. märtsi mõnusalt sooja hommikupoolikut. Kell oli 10 ringis. Jõudsin ühe talu juurde, kus talumees oli lammastele karjatamiseks kaasiku alt võsa ära raiunud. Mõni päev tagasi oli sadanud selle talve kohevale lumevaibale värsket valget peale. Ning need varjud. Tõeline muusika. Varjud lumel nagu klaveri mustad klahvid. Graafiliselt nii tugevat vaatepilti oli tore nautida.

Niisiis, kuigi valgus on pildistaja parim sõber, võivad õigel kohal varjud teha pildist meeldiva kunstiteose. Mõlemad käivad käsikäes. Nii öösel kui päeval.